[valdo]

Teeksime väikese vahe 1920-40ndate aastate roostes kolale ja näitaksime vahelduseks midagi väga-väga palju uuemat Tõsiteaduslikud uuniklased - Teie pange silmad kinni või oodake veel kaks aastat, sest maagiline 30 aasta piir poole veel täis!

Tegelikult on ka juba 1982. aasta mähkunud üsna paksu unustusteloori. Suurt ning läänemaailma jaoks senini veel kindlalt ühes tükis püsivana näivat kurjuseimpeeriumi N. Liitu juhtis toona juba kaheksateistkümnendat aastat Leonid Breþnev ehk Ljonja, nagu teda aegajalt kutsuti. Tema tervis polnud siis küll enam sama, mis 1960ndate lõpul, sest läbi oli elatud mitu insulti. Nii nagu terve riigigi tervis, millel polnud ka enam 1960-70ndate aastate optimismi, sest 1980ndaks aastaks õnnelikku kommunismi jõudmise plaan oli maha maetud ning teispool Lompi keeras juba kolmat aastat riigitüüri energiast pakatav Ronald Reagan. Breþnevist oli ta küll vaid viis aastat noorem, kuid erinevalt Ljonjast oli ta täis särtsakat teotahet N.Liit Tähesõdade programmiga maoli paisata. Kui Breþnev sama aasta novembris teise ilma lahkus, siis hakkasid kolme aasta pärast puhuma muutuste tuuled. Ehk siis Reagani eelnimetet missioon saigi sisse täiskäigu...

Vaat niisugune oli maailm 1982. aastal... praeguseks on täisealiseks kasvanud juba terve põlvkond, kelle jaoks oli see enne nende ajaarvamist.

Justnimelt sellelsinasel 1982. aastal - Breþnevi viimasel võimuaastal - valmis nimetet ratas Penza linnas kuulsa revolutsionääri Frunze nimelises tehases (Zavod imeni Frunze, ZIF). ZIFi tehas ja Penza linn, muide, oli (ja on arvatavasti praegugi) Venemaa üks suuremaid laskemoonavalmistajaid. Üleüldse oli tollase N.Liidu tööstusest valdav enamik suunatud sõjaliseks otstarbeks, sest iga hetk võis oodata imperialistide kallaletungi Aga kuna ka inimese igapäevavajadusi ei saanud täielikult eirata ja see nõudis lisaks relvadele ka tarbekaupu, siis oli igale sõjatehasele pandud peale Kommunistliku Partei ja valitsuse (nime poolest Ministrite Nõukogu, tegelikult Partei ustava käsualuse) poolt peale karm käsk toota veidi ka laiatarbekaupa. Sest kuidas Sa kuulutad kommunismi peatset võitu ning "roiskuva ja mädaneva" imperialistliku kapitalismi hääbumist ilma tarbekaupadeta!

Ja nii tuntigi ZIFi (mürsu- ja padruni)tehast avalikkuse ees jalgrattatootjana, kuigi kaherattalised lustisõiduvahendid olid laskemoona kõrval vaid imepisike osa tehases valmistatust. Konspiratsioon misssugune - "rahuarmastavas" N.Liidus pole sõjatehaseid, on aga võimas jalgrattatehas

Ratas ise, nagu kogu N.Liidu kokkuklopsitud hiigelimpeeriumgi, oli tehnilises pooles võrreldes 1950-60ndatega palju pehmemast puust. Kui 1950.a. paiku evitati reparatsioonirataste (Diamant, Mifa, Rabeneick) tehnilisi sõlmi kopeerides tootmisse tüüpmudel B-110 "Progress", siis hiljem, kui 110 asendus numbritega 111 ja 112, need sõlmed kõik kordusid, midagi põrutavalt uut (näiteks käike) ei lisatud. Samas tehniline kvaliteet halvenes märgtavalt. Nii on ka kõnesolev naisterahvaratas 112-512 tehniliselt poolelt 1940-50ndate aastate tasemel, koostekvaliteedilt aga hulga maas. Näiteks 1980ndate aastate nõukogude rataste veljed kopeerisid profiili osas Saksa sõjaväerataste omi, kuid materjal oli sedavõrd ebakvaliteetne, et nad läksid väga kergesti kaheksasse ning midagi enam sirutada seal ei olnud. Koonustega oli sama lugu - näiteks raami sisse keermega käivad keskjooksu koonused kulusid pikema sõitmise järel nii ära, et seal taastada midagi polnud ja tihtilugu ei kannatanud rehme raami sisse uusi kausse ka keerata (ja kust neid saadagi oli, toona oli ju kõikide asjade, sh ka varuosade, defitsiit).

Säärase välimusega naisterahvarattaid liikus siinmail 1980ndatel aastatel massiliselt. Aga neid ka lagunes massiliselt. Mäletan oma poisikesepõlvest, et sõpradele-tuttavatele sai selliseid rattaid ikka nõrkemiseni parandatud-remonditud ja lõpuks sai ikka püütud sinna kas 1960ndate aastate tükke, 1950ndate Riia rataste tükke või midagi muud püsivamat või isegi veel vanemat asemele panna, et rohkem kestaks. Ja eks sealt mu huvigi vanade rataste vastu tekkis... nii umbes 26-27 aastat tagasi

Samas - kuna selliseid rattaid vorbiti nagu relvigi ülimassiliselt, siis kohtab neid praegugi külavahel mammide-papide kasutatavana, kuid vast mitte enam väga kauaks. Mõni isend lihtsalt juhtus tehasest ka veidi kvaliteetsemalt välja tulema ja pikemalt vastu pidama. Samas - kui mõni aasta tagasi vanametallihinnad kõrgel käisid, siis viidi selliseid rattaid nii jäänuste kui ka enamvähem tervetena vanarauda kui ka prügimäele lausa mäekõrguste masslademetena. Seetõttu olen ma viimasel ajal tervemaid ja komplektsemaid ka endale korjanud, et vähemalt mõnigi isend enamvähem tehasevälimuses ka 10-20 aasta pärast alles ja vaadata oleks. Ikkagi ajalugu ja Eesti teedel vuranud ajalugu - nõukogude perioodi olematuks ei tee.

Konkreetne ratas on saadud tehasevärvis üsna hästi säilinuna ja tõenäoliselt väga vähe sõitnuna. Lahti võtnud ma seda ei ole (restaureerimisest rääkimata), olen vaid paar puuduvat ja purunenud pisidetaili asendanud. Ratas on kiirkorras (mõne tunniga!) puhastatud/komplekteeritud 2009 kevadel enne nõukogudeaegse tehnika Suurt Väljanäitust Rotermanni jahulaos. Pildid pärinevad 2009 septembrist, mil liikur Väljanäituselt taas minu laohoonetesse tagasi jõudis :-).