24-02-2010, 16:31 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-02-2010, 19:40 PM ja muutjaks oli oldmoped.)
See on minu arvates sõna otseses mõttes täielikult mõtetu tekst mis ei anna rattale sellises sõnastuses mittemidagi juurde ja tekitab minus täpselt samasuguse tahtmise "natsid ahju" hüüda kui vanemate masinate kirjeldustes termini "saksamaa idakampaania" kasutamine.
Mitteükski tavaline tarbeese, nagu ka ülalolev jalgratas, ei olnud minu arvates mittekuidagi poliitiline ese ja see kas poliitbürood juhtis parajasti Stalin, Breznev või keegi teine, ei puutunud ka kuidagi asja.
Vastasel juhul peaks kõigi praegusel ajal poes müüdavate tavajalgrataste, mis 99% on pärit Hiina või Taiwani tehastest, kajastamisel kirjutama juurde pika lõigu Hiina ajaloost ja revolutsioonist koos mainimisega, et päriselt on ka Taiwan hiina ajalooline osa mille iseseisvust HRV ei tunnusta jne.
Tunduvalt mõtekam ja ka kaasfoorumlastele informatiivsem oleks olnud kirjutada ka, et 112-512 on selle tehase madala raamiga naisterattaversioon (sama tootmisaasta mudeli 112-521 Kõrgus 580mm).
telgede vahe 1160mm,
raami kõrgus 520mm
rehvimõõt 622x40 (28x1 3/4)
ratta kaal 16,0 kg
Antud ratas on tehase poolt arvestatud sõiduks 20kmh ja pakiraamil on lubatud kanda kuni 15kg raskust.
Tehasest koplekteeriti kas ühepoolsete metallalusel või kahepoolste plastist kokkukäivate kodarahelkuritega ja tänapäeva oranzi külje standardist erinevalt komplekteeriti antud rattad esiratas orazi ja tagaratas punase helkuriga.
Erinevalt meestemudelist V133 tavamutritest kasutati sellel naisteversioonil korgiga kaetud otsaga rattamutreid.
Mudelitel V133 ja 112-512 kinnitati rattakott sadula taha kas seal olevate aasade või nende puudumisel rihmadega läbi alumise sadulavedru keeru.
Mudelil 112-521 oli kasutusel spetsiaalne kõvakorpuseline tagaratta kohale raami sadulatoru ja tagahargi torude vahele kinnitatav prisma kujuline "karp".
Edit: Jah on küll tehniline ja kuiv tekst, aga minu arvates on sõidukitel ikkakgi põhilised kõigepealt nende tehnilised andmed. Kui häirivad, või on keskmise vanatehnikahuvilise jaoks mittevajalikud, eks võin maha võtta.
Ei ole tähele pannud, et näiteks usaraua foorumis pandaks kõigepealt oma masina juurde kirja, kes oli selle masina tootmise ajal president, palju maksis BigMac ja millised lood olid radiojaamade top10's... kuigi seal oleks see taustsüsteemina vahest täitsa vajalik ja annaks juurde arusaamist, miks mingi asi masina välimuses on nii, nagu see on. Nõukogude elementaar masstoodangu jalgratta juures ei näita see aga peaaegu mittemidagi, sest tegu ei olnud tihti vahetuva mudeliga, mis oleks ühestki otsast disainis oma momendi ümbritseva keskkonna peegel olnud. Koostekvaliteet oli aga 80ndatel lihtsalt natukene ebastabiilne ja sõltus rohkem sellest, kas asi oli tehtud enne või peale palgapäeva, mitte niiväga selle aja poliitilisest situatsioonist.
Midagi otsest ette neile masinatele aga heita küll ei saanud - võrrelda eelmise sajandi esimese veerandiga, mil jalgratas oli paljus veel kallis luksusese ja kvaliteetkaup, mis mõeldud kestma põlvest-põlve, on natukene kohatu - lihtsalt jalgratas oli selleks ajaks jõudnud odava laiatarbekauba staatusesse ja eliit kvaliteetrattaid selles maiilma osas lihtsalt ei toodetud. Sama seis on meie kohalikul turul ka praegu - 75-80% siin ostetavatest tallapressidest on umbes samas kvaliteteklassis tolleaegsete nõukogude ratastega ja osad veel hullemad. Korralikke kvaliteetseid tarberattaid (ma ei räägi antud situatsioonis professionaalsetest sportratastest vaid tavainimese sõiduriistadest) ostetakse heal juhul mõnikümmend jalgratast aastas.
Mitteükski tavaline tarbeese, nagu ka ülalolev jalgratas, ei olnud minu arvates mittekuidagi poliitiline ese ja see kas poliitbürood juhtis parajasti Stalin, Breznev või keegi teine, ei puutunud ka kuidagi asja.
Vastasel juhul peaks kõigi praegusel ajal poes müüdavate tavajalgrataste, mis 99% on pärit Hiina või Taiwani tehastest, kajastamisel kirjutama juurde pika lõigu Hiina ajaloost ja revolutsioonist koos mainimisega, et päriselt on ka Taiwan hiina ajalooline osa mille iseseisvust HRV ei tunnusta jne.
Tunduvalt mõtekam ja ka kaasfoorumlastele informatiivsem oleks olnud kirjutada ka, et 112-512 on selle tehase madala raamiga naisterattaversioon (sama tootmisaasta mudeli 112-521 Kõrgus 580mm).
telgede vahe 1160mm,
raami kõrgus 520mm
rehvimõõt 622x40 (28x1 3/4)
ratta kaal 16,0 kg
Antud ratas on tehase poolt arvestatud sõiduks 20kmh ja pakiraamil on lubatud kanda kuni 15kg raskust.
Tehasest koplekteeriti kas ühepoolsete metallalusel või kahepoolste plastist kokkukäivate kodarahelkuritega ja tänapäeva oranzi külje standardist erinevalt komplekteeriti antud rattad esiratas orazi ja tagaratas punase helkuriga.
Erinevalt meestemudelist V133 tavamutritest kasutati sellel naisteversioonil korgiga kaetud otsaga rattamutreid.
Mudelitel V133 ja 112-512 kinnitati rattakott sadula taha kas seal olevate aasade või nende puudumisel rihmadega läbi alumise sadulavedru keeru.
Mudelil 112-521 oli kasutusel spetsiaalne kõvakorpuseline tagaratta kohale raami sadulatoru ja tagahargi torude vahele kinnitatav prisma kujuline "karp".
Edit: Jah on küll tehniline ja kuiv tekst, aga minu arvates on sõidukitel ikkakgi põhilised kõigepealt nende tehnilised andmed. Kui häirivad, või on keskmise vanatehnikahuvilise jaoks mittevajalikud, eks võin maha võtta.
Ei ole tähele pannud, et näiteks usaraua foorumis pandaks kõigepealt oma masina juurde kirja, kes oli selle masina tootmise ajal president, palju maksis BigMac ja millised lood olid radiojaamade top10's... kuigi seal oleks see taustsüsteemina vahest täitsa vajalik ja annaks juurde arusaamist, miks mingi asi masina välimuses on nii, nagu see on. Nõukogude elementaar masstoodangu jalgratta juures ei näita see aga peaaegu mittemidagi, sest tegu ei olnud tihti vahetuva mudeliga, mis oleks ühestki otsast disainis oma momendi ümbritseva keskkonna peegel olnud. Koostekvaliteet oli aga 80ndatel lihtsalt natukene ebastabiilne ja sõltus rohkem sellest, kas asi oli tehtud enne või peale palgapäeva, mitte niiväga selle aja poliitilisest situatsioonist.
Midagi otsest ette neile masinatele aga heita küll ei saanud - võrrelda eelmise sajandi esimese veerandiga, mil jalgratas oli paljus veel kallis luksusese ja kvaliteetkaup, mis mõeldud kestma põlvest-põlve, on natukene kohatu - lihtsalt jalgratas oli selleks ajaks jõudnud odava laiatarbekauba staatusesse ja eliit kvaliteetrattaid selles maiilma osas lihtsalt ei toodetud. Sama seis on meie kohalikul turul ka praegu - 75-80% siin ostetavatest tallapressidest on umbes samas kvaliteteklassis tolleaegsete nõukogude ratastega ja osad veel hullemad. Korralikke kvaliteetseid tarberattaid (ma ei räägi antud situatsioonis professionaalsetest sportratastest vaid tavainimese sõiduriistadest) ostetakse heal juhul mõnikümmend jalgratast aastas.