[IIIFFFAR]

Vau! ütleks selle peale, polegi toda pilti siin enne trehvand. Tolle "Koiduga" tuleb ka lugu meelde.
Aastanumber miskine 1983-1985 arvatavasti. Oodatud vanaema seltsis oma teeotsas toda lahvkat. Vist kahe-kolme aegu. Ei tule ega tule. Juba tunnike hilinemist, hakand me siis tagasi toa poole sättima kui kaugelt-kaugelt, ligi kilomeetri tagant bussi näha. Lähemale aga ei taha tulla, küllap eelmiste naabrite väratis kaupa teeb. Jõle kaua kauples. Hakand siis ikka lähenema aga paarsada meetrit enne meieni jõudmist jäi teeveerde seisma. Ei tea , mis ta sääl seisab, keset põldu pole nigu kellegagi kaubelda. Et ta aga teps mitte lähemale ei taht tulla pidi mägi ikka Muhameedi juurde kõndima (või miskit sellist). Kohale jõudes leidsime bussijuhi väga suure hulga joptvajumati seltsist bussi alt. Ei sõitnudki see buss enam kuhugi. Omad saiad-leivad saime ostetud, juhile küla ainsam telefon ka kätte juhatatud.
Minul oli eksklusiivne võimalus õhtuhämaruses üle põllu teinegi kord poodi silgata, Pepsikoolat ja pehmet saia ostma. Juht tegi leivakonteineri kastidest lõket bussi kõrval, et sooja saada. Minema pukseeriti ta säält õhtul alles miski kella kümne tuuris.