[valdo]

Vänt käib võllilt maha tõmmitsaga, mis käib vändas olevasse peenesse sisekeermesse. Sama vint ja tõmmits oli juba Dürkoppidel ja Diamantidel, Dürkopil sain vändad tänapäeva tõmmitsaga kätte, Diamantil sain vända sisekeeretest jagu.

Kui pidada arvet nende 1920-30ndate nendest rataste osass, mis minu kätte on tõsiselt kasutatuna tulnud (v.a. uhiuus 1950.a. Diamant ja veel ehk mõned), siis vähemalt pooltel neist on tõmmitsa jaoks mõeldud sisekeere rikutud olnud. Mis tähendab, et juba toona, enne sõda, oli vändale sissekeeratava tõmmitsaga vända eemaldamine protsess, mis võis kergesti nurjuda, jättes üna märgina maha rikutud keerme vändas.

Mina olen uunikumide väntasid tavaliselt maha võtnud välistõmmitsaga, mille haaratsid "kallistavad" vänta tagantpoolt, võlli ümbert. Ketiratta poolt olen püüdnud valida sellise tõmmitsa, mille harud mahuksid mingist ketiratta suurest avast läbi vänta "kallistama". Kui tõmmits piisava pingeni peale on keeratud olnud, olen tavaliselt kaasa aidanud vasaralöökidega vända pihta istu piirkonda. Kui vändal galvaanika terve ja seda pole tahtnud ära taguda, siis olen vasara asemel toginud teist puuhaamriga või sageli ka tavalise kasepuuhaluga.