11-03-2010, 18:59 PM
Alustan eemalt: Minu eelmise aasta üks suurim elamus oli Laidoneri sõidu ajast, kui ma Lihulast Pärnusse sõites saatsin gruppi mootorrattureid. Kahjuks olin ma nn Jaapani plastauto roolis, mu ees oli aga vähemalt 2 BMW'd ja 2 IZ-i. Ning nähes, kuidas eesolijad kaifisid neile soojal suveõhtul teeääres vaatajatelt osaks saavat tähelepanu ning tervitusi... Seda peab ise tajuma. Igatahes läksin ma sellest inspireerituna autokooli endale A-kati lube tegema, et järgmine kord samas grupis olla.
Nüüd aga asjast.
Ma ei saa hästi aru, millest selline kära nn masinakontrolli üle? Nagu Denis ütles, eelmise aasta Laidoneri sõidus toimus selektsioon 90 protsendi ulatuses vägagi tõhusalt. Tulemuseks üritus, kus nii osalejatel kui pealtvaatajatel oli mida vaadata.
Seega, vanatehnikaürituse taseme latt on praegu tõstetud juba päris kõrgele. Sajandisõidu puhul oleks äärmiselt mõttetu selle lati alt lihtsalt vabatahtlikult läbi joosta. Pigem ongi kogu ürituse idee anda igal kümnendil kaks korda siinse vanatehnikaliikumise paraadportree.
Paraadile tuuakse aga tavaliselt tõesti välja see parim, mis olemas on. Miks peaks siis Sajandisõit siinkohal erandiks olema? Ma usun, et vanaisa M-72, mis pärast 40 aastat kuuris seismist on sealt välja kaevatud ja sõitma aetud, võib küll olla emotsionaalselt selle omaniku jaoks äärmiselt tähtis, aga üldise rariteetsuse ja seisundi kontekstis.... Samasuguses seisus M-75 või M-77 läheks läbi komisjoni tõenäoliselt muretult kui haruldus ja laiemale üldsusele näitamist vääriv isend. Või lihtsamalt - miks peaks näitama traadi, teibi ja rooste najal koos püsivat IZ-49't, kui asjahuviliste käes on päris mitmeid ideaalilähedaselt taastatud masinaid? Äkki saadaks paraadile need viimased?
Teisalt võiks Sajandisõit olla omamoodi autasuks neile, kes oma sõiduki restaureerimisse erinevate sõitude vahelisel perioodil aega, raha ja hoolt panustanud on. Pakuvad ju need päevad rohkelt võimalust oma raudse sõbra kõrval särada.
Nii et sõnelemise asemel tasuks mõelda, kas aiaornamendist liikuri saaks järgmiseks Sajandisõiduks sobilikku konditsiooni. Ja kui selleks aega, jaksu või oskust pole, siis kindlasti leiab mõne teise ürituse, kus aiaornament kui rusikas silmaauku sobib. Olgu tal siis üks roostetäpp rohkem või vähem ;P
Ja enne kui keegi peab vajalikuks minu liikurite seisukorra ja osalemise kohalt sõna võtma hakata, siis teatan: ma ei oma ühtegi masinat, mille konditsioon või rariteetsus oleks Sajandisõidu vääriline. Veel. Küll aga loodan ma üritusele pealtvaatajana kaasa elada. Ja järgmine kord juba väärika vanuri roolis osavõtjana.
A.
Nüüd aga asjast.
Ma ei saa hästi aru, millest selline kära nn masinakontrolli üle? Nagu Denis ütles, eelmise aasta Laidoneri sõidus toimus selektsioon 90 protsendi ulatuses vägagi tõhusalt. Tulemuseks üritus, kus nii osalejatel kui pealtvaatajatel oli mida vaadata.
Seega, vanatehnikaürituse taseme latt on praegu tõstetud juba päris kõrgele. Sajandisõidu puhul oleks äärmiselt mõttetu selle lati alt lihtsalt vabatahtlikult läbi joosta. Pigem ongi kogu ürituse idee anda igal kümnendil kaks korda siinse vanatehnikaliikumise paraadportree.
Paraadile tuuakse aga tavaliselt tõesti välja see parim, mis olemas on. Miks peaks siis Sajandisõit siinkohal erandiks olema? Ma usun, et vanaisa M-72, mis pärast 40 aastat kuuris seismist on sealt välja kaevatud ja sõitma aetud, võib küll olla emotsionaalselt selle omaniku jaoks äärmiselt tähtis, aga üldise rariteetsuse ja seisundi kontekstis.... Samasuguses seisus M-75 või M-77 läheks läbi komisjoni tõenäoliselt muretult kui haruldus ja laiemale üldsusele näitamist vääriv isend. Või lihtsamalt - miks peaks näitama traadi, teibi ja rooste najal koos püsivat IZ-49't, kui asjahuviliste käes on päris mitmeid ideaalilähedaselt taastatud masinaid? Äkki saadaks paraadile need viimased?
Teisalt võiks Sajandisõit olla omamoodi autasuks neile, kes oma sõiduki restaureerimisse erinevate sõitude vahelisel perioodil aega, raha ja hoolt panustanud on. Pakuvad ju need päevad rohkelt võimalust oma raudse sõbra kõrval särada.
Nii et sõnelemise asemel tasuks mõelda, kas aiaornamendist liikuri saaks järgmiseks Sajandisõiduks sobilikku konditsiooni. Ja kui selleks aega, jaksu või oskust pole, siis kindlasti leiab mõne teise ürituse, kus aiaornament kui rusikas silmaauku sobib. Olgu tal siis üks roostetäpp rohkem või vähem ;P
Ja enne kui keegi peab vajalikuks minu liikurite seisukorra ja osalemise kohalt sõna võtma hakata, siis teatan: ma ei oma ühtegi masinat, mille konditsioon või rariteetsus oleks Sajandisõidu vääriline. Veel. Küll aga loodan ma üritusele pealtvaatajana kaasa elada. Ja järgmine kord juba väärika vanuri roolis osavõtjana.
A.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!