[Väravamehaanik]

Kuna tegu on Eesti Vanatehnikaklubide Liitu kuuluvate klubide ühisüritusega, siis on kambapeale kujunenud selline mõistmine, et iga viie aasta tagant toimuv suvine sõit, võiks olla esindussõit sellisele tehnikale, millesse on palju panustatud. Olgu siis aega, raha või uurimustööd.
Kuid ainult selliseid paraadsõite korraldades, sureb meie laiapõhjaline vanatehnikaliikumine välja. Et tagada juurdekasvu ja idee levikut, siis selleks ongi ellukutsutud erinevad üritused. Uunikute Talveralliga ja lustisõitudega on laiem idee kaasata seni kõrval seisnud potentsiaalseid uunikuid. Nendelt üritustelt on ka tulnud väga säravaid pärle, mis on endale kindla koha leidnud. Paraku, mõni vanatehnikaeksemplar sobib igale üritusele ja mõni ei sobi ühelegi, kuigi roolis võib ju olla päris ladna vend.
Kui me liigume selles suunas, et oluline on olla tore tegelane ja vahva vändagängster (?), siis võib põhiline idee varju jääda. Vanatehnikaliikumise algne idee oli ju väärtustada vanaaegset tehnikat ning endisaegsete inseneride leidlikke lahendusi ja seda ei tohiks ära unustada.
Kümmekond aastat tagasi pidi iga suvalise uunikuga kaasa reisima tehniline abi, sellest oleme nüüdseks lahti saanud. Lahti oleme saanud ka suhtumisest, et uunikum tuleb treida endale läbi ropu hulga töötundide ja toorik tuleb kindlasti lepavõsast välja saagida. Nüüdsel ajal ei tegele selle hobiga enam inimesed, kellele ei antud ametühingust autoostuluba, vaid need, kel jääb igapäevaste kohustuste kõrvalt vaba aega, raha ja motivatsiooni.
Seega elu on kujunemas normaalseks ja täiesti normaalne on, et vanatehnikaüritusel saab näha heas korras vanatehnikat ja et sellega tegelevad rikkad ja ilusad inimesed. See on sama normaalne, et sellel üritusel ei ole ühtegi miilitsaks tätoveeritud sebrat.