[Väravamehaanik]

Ai-ai-ai! Me räägime kogu aeg ühest ja samast asjast ja eesmärk, kuhu jõuda on ka sama, aga ikka tundub, et on miski vastuolu.
Vaesus ja rikkus on suhtelised mõisted. Kui koolinoor on võtnud tegeleda vanatehnikaga (või mistahes hobiga), siis on tema ajurakkudes juba rikkaks ja ilusaks saamise geen olemas, küsimus on ainult ajas ja vormistamises. Vaeseks jääb elu lõpuni see, kes ei tegele mitte millegagi ja ainult viriseb, et keegi teine on süüdi selles, et temal nii halb on.
Kui igal tehnikahuvilisel koolinoorel on kohe olemas happekrunt ja Adenauer, siis mida peavad tegema vanemad mehed, kes tahavad ka veel midagi saavutada. Noored peavad omandama kogemusi, et vanas eas rikkad ja ilusad olla.

Kirjutan siia veel kord: kui postulaat Registreerumise tingimuseks on vanasõiduk, mis on laitmatu välimusega, tehniliselt korras ja üle 35 aasta vana. Eritingimused otsustab komisjon jääb ületamatuks tingimuseks, siis tasub järgmiseks korraks veidi rohkem pingutada. Pole sõnagi juttu ülerestaureerimisest või metallikvärvist ja pole ka latti väga madalale lastud. Kui palju võib aga olla sellel üritusel vanatehnika küljes rooste täppe? Mina vastaks sellele omakorda küsimusega, et kui mitu rooste täppi on lubatud tehnoülevaatuse eduka läbimise korral? Kus asub see TÜV punkt, mis tunnistab rooste täppidega liiklusvahendi tehniliselt korras olevaks ja mis see teenus võiks maksta? Kui keegi teab, vastust, siis oma sõpradest ülevaatajaid tasuks jamadest eemal hoida, sest seda foorumit loevad huviga ka ARK-i juhid. Seega, teedel liiklemiseks on vaja kehtivat kindlustust ja tehnoülevaatust ning see ei ole kuidagi seotud rikkuse või vaesusega.