[Väravamehaanik]

piisaks ühest saateautost, kus oleks enam-vähem korralik tööriistakomplekt, natule võib-olla bensiini-õli, mõned enamlevinud tagavaraosed (näit. kummilappimisvahendid, küünlad, mõni juhtme- ja voolikujupp jms.) ja abivalmis juht. Samuti oleks mootorratturitel võimalus sinna paigutada oma kaasavõetud telgid, võib-olla vihmakeebid, bensiin, õli (ei saa midagi igast teeäärsest tanklast, kuna paljudel vanadel masinatel on kütus vääristatud rea vajalike lisanditega jne.). Samuti võiks sellel saateautol rippuda taga kerghaagis, et viimases hädas mõni sõidururiist teelt ära vedada. Saateauto kulu võiks aga olla lisatud osavõtumaksu.

Teema on täiesti päevakorral. Minu nägemuses on kolm eraldi "kauba kategooriat", tehnilised vahendid, magamisasjad ja naised. Kokku neid panna ei õnnestu, seega oleks vaja ühte treileriga tehnitðkat, magamiskottide veokat ja naiste bussi. Vanades bussides ei ole teadupoolest suuri pakiruume ja magamiskottide maht on reaalselt päris suur kogus vatiini. Samas ei saa asjade veok peatuda iga abivajaja juures, sest teised ootavad peatuspaikades oma asju. Järelikult peaks olema ikkagi kolm eraldi saadet.
Kui on häid ideid,kuidas seda lahendada, siis võib siin või teises foorumis teada anda.

Rikkuse ja vaesusega olgu kuidas on, see ei puutugi vabas ühiskonnas teistesse inimestesse ja tegelikult ka vanatehnikasse, mis on siinses peatükis esmajärguline. Samas tuleb tõdeda propagandistlikus tähenduses, et kui "pirni ei pane", siis on toas pime... Kui vool käib läbi minu, siis on see minu saatus ja siia sobib ka Margo Vaino luuletus:

Mu isa on IZ ja ema M,
õde ZIS ja vend on klemm.
Endal peast ma juhtmeid katkun -
olen perekonna aku!