16-04-2010, 21:44 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 17-04-2010, 00:10 AM ja muutjaks oli valdo.)
Mõned kuud väldanud ratta restaureerimistööd jõudsid täna lõpule.
Nende käigus sai:
1. Asendatud puuduvad osad - rattad, leistang, ketiratas, pump, kell ja väiksemaid osi. Kasutatud sai kas algseid või algsele väga lähedasi sama ajastu osi. Näiteks jalgratta rattad sai kokku laotud Saare tehase S-kodaratega, mis sai võetud uuena pakendist. Asendatud (samaprofiilsetega) sai ka porilauad, kuna algsed porilauad olid mitmest kohast läbi roostetanud (vaid 0,5 mm plekk) ja neid ei saanud galvaanikaks seetõttu ette valmistada.
2. Taastatud sai kõikide osade niklikiht. Väheste eranditena jäid vanasse niklisse esilaagri üks kauss ja esikahvli pea. Porilaudadel polnud see töö küll eriti kvaliteetne, sest ka doonorporilauad olid tugevate roostekahjustustega ja ka 0,5 mm plekist ning seetõttu ei julgenud ma igalt poolt kõiki roostepesi galvaanika ettevalmistamise käigus välja lihvida. Isegi sai kahes kohas porilaudadele auk sisse lihvitud ja see hiljem parandatud.
3. Parandatud sai värvkate. Täiesti uue värvkatte said esikahvel ja pakiraam ning tagakahvli üks alumine haru. Mujal jäi algset värvi alles ca 60%, st sai tehtud ohtralt parandusi. Kaalusin ka kogu värvkatte asendamist, aga minu käsi ei tõusnud algseid ehisjooni maha kraapimast, mis olid laiguti üsna korralikult säilinud. Seega otsustasin alles jätta kõik säilinu ja asendada vaid hävinud laigud värvist. Ehk nagu ütles pika staaþiga restauraator Märt (ksf! vanakaru) tuleb vanasõidukeid restaureerida nagu Mona Lisa maali, et jätta vanast, originaalsest, alles kõik, mida saab jätta
Raamikaunistustega sai selline lugu, et peeni paarisjooni (tumesinine + valge) ma taastama ei hakanud - neist oli alles ca 60% ja need kõik jäid ka alles. Igatahes on selgelt tuvastatav, kus nad peal olid. Küll aga taastasin nii hästi-halvasti kui oskasin raami esiosa kiired (nn stralenkopf'i) - ka seal jäi kõik vana alles ja maalisin puuduvad osad (sujuv üleminek siniselt mustale ja siis hõbedasele) asemele. Tulemus jäi vanu kiiri parandades küll veidi konarlik, aga eemalt kannatab vaadata, vähemalt ei lõhkunud ma vana. Esikahvli kiired, kus ma maalisin kõik uuesti siledale värvipinnale (selle värv sai täies mahus asendatud) said kvaliteedilt veidi paremad. Sama võib öelda ka porilaudade-velgede sinivalgete triipude kohta, mis sai maalitud ka ju uuele värskele niklile ja kus ei pidanud vana ja uut kokku ajama.
4. Külge sai pandud 1939. aasta jalgrattanumber, mis sai ka restaureeritud (uue värvkatte ja õgvendusi).
Muidugi oleks saanud ratast restaureerida paremini, mitmed asjad jäid kripeldama. Näiteks jäi lisamata esipidur, mis võis sellel rattal olemas olla, aga ma ei teadnud täpselt, milline - aga eks selle saab ka hiljem lisada. Siis jäi halba välimusse sadula pehmekate - algne oli paarist kohast katki ja ma seda ei asendanud, vaid üksnes hädapäraselt lappisin ning puhastasin-värvisin. Aga ka - eemalt kannatab vaadata. Leian, et vähemalt algse seisuga (vt pildid esimeses postituses) näeb ratas veidi parem välja.
Lõpuks ka pildid:
Nende käigus sai:
1. Asendatud puuduvad osad - rattad, leistang, ketiratas, pump, kell ja väiksemaid osi. Kasutatud sai kas algseid või algsele väga lähedasi sama ajastu osi. Näiteks jalgratta rattad sai kokku laotud Saare tehase S-kodaratega, mis sai võetud uuena pakendist. Asendatud (samaprofiilsetega) sai ka porilauad, kuna algsed porilauad olid mitmest kohast läbi roostetanud (vaid 0,5 mm plekk) ja neid ei saanud galvaanikaks seetõttu ette valmistada.
2. Taastatud sai kõikide osade niklikiht. Väheste eranditena jäid vanasse niklisse esilaagri üks kauss ja esikahvli pea. Porilaudadel polnud see töö küll eriti kvaliteetne, sest ka doonorporilauad olid tugevate roostekahjustustega ja ka 0,5 mm plekist ning seetõttu ei julgenud ma igalt poolt kõiki roostepesi galvaanika ettevalmistamise käigus välja lihvida. Isegi sai kahes kohas porilaudadele auk sisse lihvitud ja see hiljem parandatud.
3. Parandatud sai värvkate. Täiesti uue värvkatte said esikahvel ja pakiraam ning tagakahvli üks alumine haru. Mujal jäi algset värvi alles ca 60%, st sai tehtud ohtralt parandusi. Kaalusin ka kogu värvkatte asendamist, aga minu käsi ei tõusnud algseid ehisjooni maha kraapimast, mis olid laiguti üsna korralikult säilinud. Seega otsustasin alles jätta kõik säilinu ja asendada vaid hävinud laigud värvist. Ehk nagu ütles pika staaþiga restauraator Märt (ksf! vanakaru) tuleb vanasõidukeid restaureerida nagu Mona Lisa maali, et jätta vanast, originaalsest, alles kõik, mida saab jätta
Raamikaunistustega sai selline lugu, et peeni paarisjooni (tumesinine + valge) ma taastama ei hakanud - neist oli alles ca 60% ja need kõik jäid ka alles. Igatahes on selgelt tuvastatav, kus nad peal olid. Küll aga taastasin nii hästi-halvasti kui oskasin raami esiosa kiired (nn stralenkopf'i) - ka seal jäi kõik vana alles ja maalisin puuduvad osad (sujuv üleminek siniselt mustale ja siis hõbedasele) asemele. Tulemus jäi vanu kiiri parandades küll veidi konarlik, aga eemalt kannatab vaadata, vähemalt ei lõhkunud ma vana. Esikahvli kiired, kus ma maalisin kõik uuesti siledale värvipinnale (selle värv sai täies mahus asendatud) said kvaliteedilt veidi paremad. Sama võib öelda ka porilaudade-velgede sinivalgete triipude kohta, mis sai maalitud ka ju uuele värskele niklile ja kus ei pidanud vana ja uut kokku ajama.
4. Külge sai pandud 1939. aasta jalgrattanumber, mis sai ka restaureeritud (uue värvkatte ja õgvendusi).
Muidugi oleks saanud ratast restaureerida paremini, mitmed asjad jäid kripeldama. Näiteks jäi lisamata esipidur, mis võis sellel rattal olemas olla, aga ma ei teadnud täpselt, milline - aga eks selle saab ka hiljem lisada. Siis jäi halba välimusse sadula pehmekate - algne oli paarist kohast katki ja ma seda ei asendanud, vaid üksnes hädapäraselt lappisin ning puhastasin-värvisin. Aga ka - eemalt kannatab vaadata. Leian, et vähemalt algse seisuga (vt pildid esimeses postituses) näeb ratas veidi parem välja.
Lõpuks ka pildid:
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel