[Väravamehaanik]

127 puhul olid ZIS'i ja ZIL'i vahelised erinevused puhtkosmeetilised. Nina kujundus muutus, ülejäänu jäi vist samaks.

Targad parandage kui eksin.

Päris targad on kõik kahjuks surnud, aga pooltargad ütlevad, et ei eksi. Kuna tegu ZIS 127/ZIL 127 bussi näol oli tegemist laias laastus ikkagi käsitööndusliku bussiga, siis iga bussi ehitamise juures tehti asju mugavamalt ja käepärasemalt. Sama on märgatav ka GAZ 14 puhul, kus hilisema mudeli liistud ei ole vahetatavad varasema mudeli omadega ja muudes detailides on samuti muudatusi, mis kataloogides ei kajastu.
Üle jõe põrutanud bussi piltidelt ei ole nüansid tuvastatavad, kuid kohal olnud määratlesid selle ZIL-iks. See ei olnud ka kuigi keeruline, sest ninal oleva märgi mõõde on peaaegu pool meetrit.
Tehnilistes nüanssides olnud ka erinevusi, aga erinevate laagrite ja pukside erisuste kirjeldamisega ja tõestamisega jäävad elus olevad ZIS 127 huvilised kahjuks hätta. See teadmine oli Eestis ainult Kuusalu bussijuhil Hans Kurel, kel oli võimalus võtta kõrvuti ette kolm bussi, neist kaks ZIS-i ja üks ZIL. ZIL-ist sai ikkagi ainult ZIL ja mõned jupid jäid puudu, kahest ZIS-ist aga sai kokku üks päris korralik ZIS ja midagi puudu ei jäänud.
Samasugused bussid olid ka Tallinna Autobussipargil, kuid seal ei olnud teadaolevalt ühtegi vanatehnikahuvilist, kes oleks hakanud erinevaid nüansse kõrvutama ja võrdlema.
Ära ei tohi muidugi unustada asjaolu, et neile bussidele tehti ka kapremonti. Kui esimene märk vahetust ei vajanud, siis seda ZIL-iks ei vahetatud, küll aga muid tehnilisi detaile. Samuti värviti üle, ning algsed hõbehallid bussid muutusid tihti üsna räpakalt pintseldatud tavalisteks hallideks. ZIS-idel olid külgedel kroomitud raamis Ameerika helkurid, hiljem said need laost otsa ja viimastele ZIL-idele ei jätkunud. Kui ekspluatatsiooni käigus oli ZIS need maha sõitnud, siis uusi ei pandud ja seljatagustelt piltidelt võib mõni pruugitud ZIS tunduda ka ZIL.

SEBE töökojas olev buss on kõikide tunnuste ja teadmiste järgi kogu maailmas ainsana säilinud ZIS 127, ehk esimeses otsas valmistatud buss. Mõned kered siin ja seal, ning isegi üks ZIL 127 on Venemaal. Loomulikult võib öelda, et ZIS-il ja ZIL-il ei ole vahet, aga ikkagi on põnevam arvata, et maailma ainus säilinud eksemplar on Eestis.
Venemaa ZIL-i ajalugu tuleks veel uurida ja tõestada, sest teadaolevalt hävitati hiljemalt 1967, kõik 127 bussid ära, sest ei vastanud uutele gabariidi ja saaste normidele. Kuusalu kolhoos tõi 1965. Viiburi romulast kolm bussi, neist üks ZIL ja kaks ZIS-i, need bussid olid dokumentide järgi juba hävitatud (osaliselt ka reaalselt lammutatud) ja Kuusalu Kolhoos ostis need bussid vanarauana, ehk materjalina. Kolhoosi töökojas komplekteeriti esmalt kokku ZIL ja umbes aastase nihkega ZIS. Mõne aasta pärast müüdi ZIL kusagile Vändrasse ja sealt edasi on ajalugu udune. ZIS-i ajalugu on teada.
Ehk siis kõigide reglementide kohaselt ei tohtinud maailmas olla 1970. aasta alguseks ühtegi 127 sõitvat ja komplektset bussi peale Kuusalus komlekteeritute. Loomulikult ei pruukinud kõik lammutustöökojad täita eeskirju ja kusagil võis ZIL 127 säilida, kuid Vändrasse müüdud ZIL 127 saatus on meile hetkel ikkagi teadmata.
On aga teada, et Kuusalus õmmeldi bussidele uued istmed. ZIL-il jäid alles peatoed ja viimase istme ette tehti sein ning bussijuhile sai sinna magamise ase. Nüüd aga lingil http://fot.com.ru/uploads/1148379842/gal..._22944.jpg on näha, et tagumised klaasid on värvitud ja istmed on puudu. Seina muidugi ei ole. Mis aga kõige huvitavam: istmete sameti muster kattub Kuusalus õmmeldud teise bussi istmete sametiga http://www.sebe.ee/ZIS-127 Loomulikult võis tegu olla istmete kapremondiks ainsa saadaoleva sametiga terves liidus ja muid valikuid lihtsalt polnud, ei Kiievis ega Kuusalus. Tehasest väljusid teadaolevalt 127 bussid ühevärvilisest sametist ja kunstnahast servadega istmetega.
Ülejäänud Venemaa ZIL-i lingid: http://forum.automoto.ee/showthread.php?...#pid236605