[Sillu]

Kui nüüd lugeda viimaseid postitusi, siis ilmselt kavalpea postitus läheb kõige paremini kokku minu mõtete ja arusaamisega, aga ma poleks oma mõtteid osanud nii hästi sõnastada.

Eks see "kõik kohe rahaks" suhtumine on vast omane eelkõige endise Nõukogude Liidu aladel tekkinud riikidele. Kahjuks on vahepealse majandusliku olukorra paranemisega seoses löögi alla sattunud ka nõukaajast jäänud põllutehnika ja ka muu raskem tehnika, millel ka "natuke" kaalu on. Juba mõne aasta pärast on ilmselt suht raske kohata näiteks K-701, T-150K, DT-75 või ka DDRi heinakoristustehnikat, mida me praegu pole harjunud veel erilisteks haruldusteks pidama (juba praegu haruldastest mudelitest rääkimata).
Aga näiteks Saksamaa idapoolel (kus ju ka oli 50 aastat sotsialismi) on DDRi aegadest pärit põllutehnika saanud omanike hulgas lausa fännamise objektiks - korraldatakse kokkutulekuid, kuhu saabub kümneid korralikult restaureeritud või ka lihtsalt veel igapäevakasutuses olevaid traktoreid, veoautosid ja muud tehnikat. Nagu näiteks selles galeriis näha:
http://www.die-rottelsdorfer.de/html/lan...dor_3.html

Ilmselt saab just sellega seoses kasutada mõistet "tehnikakultuur", mida mõni aeg tagasi ühes teises teemas (minu mäletamist mööda suht edutult) defineerida püüti.

Masu masuks ja tööpuudus tööpuuduseks, aga kui kord elu-olu taaskord paraneb, siis kord juba kokkuostu viidud unikaalset liikurit ju enam tagasi ei saa...