24-04-2010, 21:54 PM
Huvitav, kustkohast need aiapostid nüüd välja hüppasid?
Asjast: alati võib ju imetleda, kuidas aiakaunistuseks olev liikur lihtsalt pruuniks raudoksiidiks moondub ja lõpuks luuaga kokku pühitakse. Saab vähemalt omamisrõõmu ja luuaga jääke kokku pühkides füüsilist koormust. Lõuaga lõksutamise vahelduseks.
Mul näiteks ootavad vanarauda viimist viimased oma aja ära teeninud kaks Vaz-21011 (kered olematud), Vaz-21063 (kere olematu), M-2140 (kere olematu), Opel Kadett D (kere olematu) ja ZAZ-966 (kere olematu). Rariteedid nad ei ole, sõidulooma neist enam ei saa.
Miks vanarauda? Üritasin müüa. Võimalikud ostjad näisid soovivat mõnesaja krooniga tehasest garaaþi hoiule sõitnud masinat ja reaalsusega kokku puutudes kaotasid igasuguse huvi. Kas ma lasen neil edasi mädaneda kuni pean luua võtma? Ei. Pigem realiseerin nad vanarauaks. Seal ei möliseta ja haliseta. Ja raha makstakse ka, sest metallina on neil suurem väärtus kui roostetava autona. Ning raha annab millegi muu (väärtuslikuma) ostmiseks kasutada.
Need asjad, millel tõeline väärtus eksisteerib, püsivad tallel.
Sisuliselt on seesama vanaraud teatud sorti varu, mida keerukatel aegadel annab vahetada käibevahendite vastu. Varu mõte ongi aidata hakkama saada keerukate aegade tulekul. Olgu siis kartul salves, moos sahvris või vanarauad võsa ääres. Või siis on sealt saadav tulu võimalus sooritada uus ja parem investeering.
Mitte miski ei takista kellelgi seismast vanarauaplatsi väravas, rahakott näpus, ja mõnusaid asju koormatest välja noppida. Ja mitte miski ei saa takistada teatus eseme või asja omanikul selle müüki. Olgu siis turul ostjale või metalliplatsil kokkuostjale.
Eks minugi süda jookseb verd, kui ma vanarauaplatsil mõnd huvitavat liikurit näen. Samas: näiteks vana bussi korralikuks taastamiseks vajalikku keskmise Tallinna eramu hinna jagu käibevahendeid suudavad tagataskust välja käia vähesed. Mina ei suuda. Selle kuluvatest aastatest ma parem ei räägi.
Tehnika päästmine ühel surnuaialt selleks, et ta sureks aeglaselt teisel?
A.
Asjast: alati võib ju imetleda, kuidas aiakaunistuseks olev liikur lihtsalt pruuniks raudoksiidiks moondub ja lõpuks luuaga kokku pühitakse. Saab vähemalt omamisrõõmu ja luuaga jääke kokku pühkides füüsilist koormust. Lõuaga lõksutamise vahelduseks.
Mul näiteks ootavad vanarauda viimist viimased oma aja ära teeninud kaks Vaz-21011 (kered olematud), Vaz-21063 (kere olematu), M-2140 (kere olematu), Opel Kadett D (kere olematu) ja ZAZ-966 (kere olematu). Rariteedid nad ei ole, sõidulooma neist enam ei saa.
Miks vanarauda? Üritasin müüa. Võimalikud ostjad näisid soovivat mõnesaja krooniga tehasest garaaþi hoiule sõitnud masinat ja reaalsusega kokku puutudes kaotasid igasuguse huvi. Kas ma lasen neil edasi mädaneda kuni pean luua võtma? Ei. Pigem realiseerin nad vanarauaks. Seal ei möliseta ja haliseta. Ja raha makstakse ka, sest metallina on neil suurem väärtus kui roostetava autona. Ning raha annab millegi muu (väärtuslikuma) ostmiseks kasutada.
Need asjad, millel tõeline väärtus eksisteerib, püsivad tallel.
Sisuliselt on seesama vanaraud teatud sorti varu, mida keerukatel aegadel annab vahetada käibevahendite vastu. Varu mõte ongi aidata hakkama saada keerukate aegade tulekul. Olgu siis kartul salves, moos sahvris või vanarauad võsa ääres. Või siis on sealt saadav tulu võimalus sooritada uus ja parem investeering.
Mitte miski ei takista kellelgi seismast vanarauaplatsi väravas, rahakott näpus, ja mõnusaid asju koormatest välja noppida. Ja mitte miski ei saa takistada teatus eseme või asja omanikul selle müüki. Olgu siis turul ostjale või metalliplatsil kokkuostjale.
Eks minugi süda jookseb verd, kui ma vanarauaplatsil mõnd huvitavat liikurit näen. Samas: näiteks vana bussi korralikuks taastamiseks vajalikku keskmise Tallinna eramu hinna jagu käibevahendeid suudavad tagataskust välja käia vähesed. Mina ei suuda. Selle kuluvatest aastatest ma parem ei räägi.
Tehnika päästmine ühel surnuaialt selleks, et ta sureks aeglaselt teisel?
A.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!