[valdo]

... klassikalise auto mõiste sõltub totaalselt antud riigi minevikust.

Nii see on. Ja väikerahvana ei hakka me kunagi tegelema Venemaa, USA, Itaalia, Jaapani vm riigi autonduse ajalooga. Meie PEAME tegelema Eesti autoajalooga, sest meie eest keegi seda ära ei tee.

Kuna Jumal määras nii, et Eesti jäi (kahjuks) N.Liidu alla aastail 1944-91, siis on paratamatus, et siia sattus nõukogude autosid. Mis tollal olid igapäevakasutuses ja praeguseks on (Eesti vaates) muutunud klassikaks. Legendiks.

Sest nii see on, et GAZ-AA ja 51 olid 1950-70ndate aastate "tublid tööhobused", millede abiga sai kõik kaubad ära veetud ja tööd ära tehtud. Pobi ja 21ne Volga jälle olid tollast elu määranud juhtivate tegelaste (direktorid, majandijuhid, kultuuritegelased jms) sõidukid, samal ajal kui enamik nn "lihtinimesi", kel õnnestus raskete ja keeruliste aegade kiuste 1950-60ndatel endale siiski uus auto soetada, oli selleks autoks reeglina Moskvitð. Isegi ülikooli professoritel polnud kõikidel Pobisid, sõitsid nemadki Moskvitðidega. TPI (praeguse nimega TTÜ) rektor 1950ndate algul kaasa arvatud.

Siis tulid 1960ndate keskpaigas taskukohased muhk-sapakad (Fiat-600 õnnestunud edasiarendus), mis aitasid ratastele ja Kodumaa kauneid paiku külastama varasematele lisaks veel nii mõnedki pered. Ja siis tuli 1970ndate alguses Þiguli (01 ja selle edasiarendused), mis oma viie ja poole tuhande rublaga maksis küll palju, kuid millest sai alguse tavaperede autostumise algus. Ehk siis tänu millele sai 1970-80ndatel Eesti peal ringireisimine väga tavaliseks ja meie teedepilt muutus mootorratta-välimuslikust sõiduauto-välimuslikuks. Ja sai näiteks tavaliseks nädalavahetuseks Tallinnast nädalavahetuseks Võrumaale või Lätti (tollal tihti ka Leningradi) sõitmine, mis varem, mootorrattaga, oli üsna kurnav.

Kui sarnast juttu koostada Soome, Rootsi, USA vm riigi jaoks, siis figureeriksid seal hoopis teised autod, mis on klassikud nende jaoks. Eelnimetatud nõukogude autod on aga klassikud meie jaoks ja sellisena tuleb neid võtta.