[13piisab]

hää, et kaks viimast postitust on laiendanud silmaringi näidetega elust enesest. Jagaks minagi oma kogemust oma valdkonna teenusemüügist, kus klient (nii Eestis kui Põhjamaades) samuti tihtipeale keeruline on:
- me oleme harjunud professionaalse lähenemisega, kus tööde teostaja ütleb, mida on vaja teha. Hindab aega-raha, lisab riskimarginaali + ajapuhvri ning ütleb siis konkreetse numbri koos konkreetse tähtajaga. Vajadusel käib kliendiga hinnangud läbi / seletab tagamaid. See on kena ja professionaalne.
- kui aga klient pretendeerib suurematele teadmistele ning evib omi hinnanguid, on ju alati võimalik sõbralikult kokku leppida mitte "võtmed kätte" projektis vaid "aeg ja materjal" (tuntud ka "barebone scopinguna") lähenemises. St lepitakse kokku, mis täpselt vajab tegemist ning selles, kui palju see (kliendi meelest) aega võiks võtta. Kui tegelikkuses on vaja rohkem asju teha, maksab üritus lihtsalt tunnid * tunnihinne võrra rohkem - eelnevalt on kokku lepitud vaid asjad, mis tuleb teha.

üldiselt on autoprojekt suuresti hinnangutega seotud tegemine, kus on riskid. Põhiküsimus on selles, kas riskid võtab töötegija (ning suurendab seeläbi kindlasti ka hinnangut kuludele, aga üldiselt piisavalt mõõdukalt, et jätta enamus riski enda riisikole) või tellija.

kindlasti tõstatub nüüd nn usaldusküsimus: et kust teab tellija, et kinnimakstud tunnid on ikka palehigis tema heaks rühmatud ja kas tööefektiivsus pole nn ajatöö tõttu kannatanud. See on aga juba usaldusküsimus, mida võib küsida ka "võtmed kätte" projekti puhul, kuna käesolevas teemas käsitletava valdkonna puhul ju värvi alla või mootori sisse ei näe niiehknaa.