[pen.skar]

Kadestan! Mu neli poega hakkavad 30`ks saama, kuid "tänu" kadunud naise õele-perearstile pole ükski neist aega teeninud. Nüüd nohistavad omaaette, toituvad kartulikrõpsudest, õllest ja pepsist. Pole neil õigeid sõpru ega pruutegi kõigil. Nädalavahetuseks sõidetakse Tartust koju. Ajateenistus annab sõpru, õpetab teistega arvestama, nüüd saab tihti kodus käia. Olin ise 1967-70 aastani enamuse aega stroibatis- vaat see oli elukool venemaal. Eelistan siiamaale raamatulugemisel vene keelt. "Kevadtormi" ajal müttasid siin meie sõdurid 3 nädalat. Toredad poisid, hea varustus ja tehnika käes, mis ei kolisenud,tossanud ega veetud viimaseid trossi otsas. Eriti tore oli kuulata Võrumaa poissi, talle oli vist õppusedki võrukeelses väeosas toimunud. 11 kuud möödub ruttu, kuid mis see annab kogu eluks! Ja tüdrukud- hullud vormis rühikat poissi nähes.