23-08-2010, 15:39 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 23-08-2010, 15:41 PM ja muutjaks oli Jesper.)
Ma pakuks, et mudellennundusega tegelemine mingil teismeliste huviliste tasandil viib päris lennukile umbes sama palju lähemale kui automudelite kokku liimimine plekitöö meistri kvalifikatsioonile. Okei, põhiline raamistik on sama ja mingid väga algelised teadmised sealt saab ("programmide kasutamine" pole teadmised, lennukid, sh Concorde, X-15 ja Blackbird lendasid ka enne "programme"), aga põhimõtteliselt pole seal midagi mida ei võiks õppida ühe nädalavahetusega raamatut lugedes.
Peamine vahe lennunduse ja muu hobinokitsemise vahel on kultuur, millest ükski foorum ega raamat sulle otsesõnu ei räägi, aga mis paari lausesse kokku panduna kõlab umbes nii:
Mine mõne päris lennuki juurde, ninapidi vastu, ja vaata kuidas ta täpselt on tehtud. Uuri kõige pisemaid detaile, poltliideseid, neete, trosse, kange, rehve jne. Igal asjal on mingi oma kuju ja väiksed erinevused autoharrastajale harjumuspärastest asjadest.
Iga erinevuse kindlaks tegemiseks sai keegi surma. Keegi pani oma lennuki kokku valede neetidega ja sai surma. Keegi kasutas valesid trosse ja sai surma. Keegi läks ja keeras mutri valesti kinni ja sai surma. Kellelgi lõhkes maandumisel rehv ja ta sai surma. Keegi tegi kandilised aknad ümmarguste asemele ja sai surma. Iga kord kogunes komisjon ja tegi midagi paremaks, kirjutas standardi, publitseeris selle, muutis kohustuslikuks. Ja nii sada aastat järjest, mille tõttu me saame täna maksta 500 krooni, istuda lennukisse, juua viletsat kohvi, nügida küünarnukkidega kaasreisijat, maanduda paar tundi hiljem tuhandete kilomeetrite kaugusel ja selle protsessi käigus mitte surma saada.
Loomulikult on säravatel mõtlejatel ka lennunduses lai tööpõld, näiteks vennad Rutanid ja põhimõtteliselt kuuris ehitatud Voyager tulevad kohe meelde. Aga mitte neil, kes ei ole endale selgeks teinud põhilist lennunduse töökultuuri ja üritavad jäärapäiselt mingi volkari mootori seljas Ameerikat avastada. Collieri auhinna asemel antakse sellistele tüüpidele Darwini auhinnad.
Peamine vahe lennunduse ja muu hobinokitsemise vahel on kultuur, millest ükski foorum ega raamat sulle otsesõnu ei räägi, aga mis paari lausesse kokku panduna kõlab umbes nii:
Mine mõne päris lennuki juurde, ninapidi vastu, ja vaata kuidas ta täpselt on tehtud. Uuri kõige pisemaid detaile, poltliideseid, neete, trosse, kange, rehve jne. Igal asjal on mingi oma kuju ja väiksed erinevused autoharrastajale harjumuspärastest asjadest.
Iga erinevuse kindlaks tegemiseks sai keegi surma. Keegi pani oma lennuki kokku valede neetidega ja sai surma. Keegi kasutas valesid trosse ja sai surma. Keegi läks ja keeras mutri valesti kinni ja sai surma. Kellelgi lõhkes maandumisel rehv ja ta sai surma. Keegi tegi kandilised aknad ümmarguste asemele ja sai surma. Iga kord kogunes komisjon ja tegi midagi paremaks, kirjutas standardi, publitseeris selle, muutis kohustuslikuks. Ja nii sada aastat järjest, mille tõttu me saame täna maksta 500 krooni, istuda lennukisse, juua viletsat kohvi, nügida küünarnukkidega kaasreisijat, maanduda paar tundi hiljem tuhandete kilomeetrite kaugusel ja selle protsessi käigus mitte surma saada.
Loomulikult on säravatel mõtlejatel ka lennunduses lai tööpõld, näiteks vennad Rutanid ja põhimõtteliselt kuuris ehitatud Voyager tulevad kohe meelde. Aga mitte neil, kes ei ole endale selgeks teinud põhilist lennunduse töökultuuri ja üritavad jäärapäiselt mingi volkari mootori seljas Ameerikat avastada. Collieri auhinna asemel antakse sellistele tüüpidele Darwini auhinnad.