07-01-2011, 14:05 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-01-2011, 14:22 PM ja muutjaks oli v6sa.)
Justament sihukesed loogaga on ka josside pöördbuldooserid. Uuematel Lääne loomadel on erinevaid lahendusi, kuid vaevalt need siin teemaks on, kui joss juba eelarvest välja läheb.
Praegu on lume paksus julgelt üle poole meetri. Mis tähendab seda, et DT-75 ei lükka otsekäigul enam midagi. Hea, kui suudab 4-5 km/h tempot pidada. Seda siis, kui pole pöörata vaja ega mingit külmunud valli trügida.
Aga otseteraga lund lükates võib üsna kergesti sattuda situatsiooni, kus on valida kahe halva vahel:
A. lased lumel üle tera variseda. Alguses pole viga, ületulev kiht on õhuke. Kuid edasi trügides see kipub kasvama ja lõpuks võib hooletu juht end leida kõhuli ületulnud hange otsast;
B. tõstad hõlma nii palju, et enam üle ei tule. Aga nüüd jääb kiht alla... Selles pudrus on aga pidamist vähe. Ning tegelikult on DT kliirens tala all vaid paarkümmend cm... Vaata punkti A lõppu...
C. Teed tasa ja targu, lükates lumekuhjasid kalasabana kõrvale... Oi, kuidas võtab aega ja nüristab. Aga saab edasi kinni jäämata. Ning 1m ja rohkemate lumevallikõrguste puhul on ainuvõimalik strateegia.
Viltuse teraga pole ma ise lund lükanud DTga, sestap ei oska arvata. Kuid kahtlustan, et viltune tera kangutab masinat ühele poole sedavõrd, et tuleb hakata veo lahutamisega vastu hoidma. Ehk jõuame tagasi sinna, kus ühe roomiku haardumisest ei piisa, et traktorit koos lumega edasi trügida. Kuidas jossi puhul asjad on, ei oska öelda. Usun, et masside erinevus ei lase lumel nii võimsalt mõjuda.
Samas võimaldab üsna kiire otsekäik kasutada lumevalli teisaldamiseks lühikese vahemaa taha ka hooga rammimist (mis eeldab risttala kinnitamist KORRALIKE poltidega ning soovitavalt ka tõkiste keevitamist raamitaladele). Selle roomaja tippkiirus on paarkümmend km/h, mis massiga korrutatuna annab päris ilusa impulsi...
Praegu on lume paksus julgelt üle poole meetri. Mis tähendab seda, et DT-75 ei lükka otsekäigul enam midagi. Hea, kui suudab 4-5 km/h tempot pidada. Seda siis, kui pole pöörata vaja ega mingit külmunud valli trügida.
Aga otseteraga lund lükates võib üsna kergesti sattuda situatsiooni, kus on valida kahe halva vahel:
A. lased lumel üle tera variseda. Alguses pole viga, ületulev kiht on õhuke. Kuid edasi trügides see kipub kasvama ja lõpuks võib hooletu juht end leida kõhuli ületulnud hange otsast;
B. tõstad hõlma nii palju, et enam üle ei tule. Aga nüüd jääb kiht alla... Selles pudrus on aga pidamist vähe. Ning tegelikult on DT kliirens tala all vaid paarkümmend cm... Vaata punkti A lõppu...
C. Teed tasa ja targu, lükates lumekuhjasid kalasabana kõrvale... Oi, kuidas võtab aega ja nüristab. Aga saab edasi kinni jäämata. Ning 1m ja rohkemate lumevallikõrguste puhul on ainuvõimalik strateegia.
Viltuse teraga pole ma ise lund lükanud DTga, sestap ei oska arvata. Kuid kahtlustan, et viltune tera kangutab masinat ühele poole sedavõrd, et tuleb hakata veo lahutamisega vastu hoidma. Ehk jõuame tagasi sinna, kus ühe roomiku haardumisest ei piisa, et traktorit koos lumega edasi trügida. Kuidas jossi puhul asjad on, ei oska öelda. Usun, et masside erinevus ei lase lumel nii võimsalt mõjuda.
Samas võimaldab üsna kiire otsekäik kasutada lumevalli teisaldamiseks lühikese vahemaa taha ka hooga rammimist (mis eeldab risttala kinnitamist KORRALIKE poltidega ning soovitavalt ka tõkiste keevitamist raamitaladele). Selle roomaja tippkiirus on paarkümmend km/h, mis massiga korrutatuna annab päris ilusa impulsi...