[Basilio]

Lasin täna lisaks oma radadele ka majaesise kõnnitee puhtaks, mida muidu sahkamas käiakse. Sekka sattus vist ka jalgpallisuuruseid jääkamakaid. Tümakad käisid ikka korralikud, eks ma homme valges uuri, kas midagi kõveraks ka läks.
Toru ja puhuri korpuse ehitasin põhimõttel, et üleliigset ära lõigata jõuab alati. Eks siis paistab kui miski enam ei toimi. Toruga peab niikuinii midagi ette võtma. Vaja oleks vahel pöörata. Vastutuult puhurdamine on sama kui näoli lumes aeleda! Toru praegune versioon on kiiresti kokkuklopsitud, sest lund rookida oli vaja KOHE.
Puhuri külgedele on vaja teha kaitseplekid. Rihma on vaja lume eest kaitsta ja üksiti küljed siledaks muuta. Praegu on sügavas lumes külgedel hirmus takistus, sest seal asuvad vinklist tugevdusribid. Tünni ääris alumisel esiserval, mille ma tugevuse mõttes alles jätsin, surub kõva valliga kohtudes puhurit üles. Jäätunud lumega võitlev tigu aitab kaasa ja nii nad rebivad puhuri raskusest hoolimata nina üles. Hullem on kui sellist kõrget jäätunud valli ühe küljega proovida. Siis tõstab ühe külje kergesti üles, üks motobloki ratas tõuseb õhku ja teisest ei piisa enam edasiveoks, hakkab kaapima.
Aga see on kõik tehtav. Muidu paistab Tšeburaator isegi vanas umbses lumes vagu ajavat, kui edasiveo rihma libistada. Tubli loom! Lumerookimine on endise rügamisega võrreldes lust ja lillepidu. Kerget lund siledal platsil võib ajada ühe käega.