[valdo]

maanteel sõidavad autod rivis ning esimene auto (auto nr 1) pidurdab igaks juhuks, kaotab libeda tee tõttu juhitavuse, teeb 180 kraadise pirueti, jääb seisma ning talle põrutab sisse tema taga sõitnud auto (auto nr 2) - laupkokkupõrge. 25 sekundit hiljem läheneb sündmuskohale raske koormaga jeep, millel veel järelkäru ka taga (auto nr 3). too ei saa pidama ja põrkab kokku autoga nr 2. Järelkäru jääb seisma vastassuunas ning 5 sek pärast õnnetust sõidab sellele kärule otsa vastassuunast tulnud väikekaubik.
[...]
Kogu süü jaguneb autode nr 2 ja 3 vahel ning see on äärmiselt loogiline ja lihtne - juht peab valima sõidukiiruse, mis võimaldaks auto turvaliselt peatada.

Nii see on. Tagant otsasõitja jääb süüdi. Liikluseeskiri ütleb üheselt:

"§ 129. Juht peab vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile."

Samas, jah, on liikluseeskirjas veel teinegi säte:

"§ 128. Juht ei tohi [... p 2] järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks."

Kuid seda teist sätet, mis võimaldaks osa süüst panna eesliikujale, on väga raske rakendada, kuna õnnetuse järgselt kergem kontrollida § 129 kui 128 sätete täitmist. Seda seepärast, et otsasõit ees pidurdanud või peatunud liikurile on kindel ja eksimatult tuvastatav sündmus (autod saavad vigastusi), järsk pirudramine ja ohutuse tagamine on aga täpselt mitte mõõdetavad suurused, millede kontrollimine ja tuvastamine on äärmiselt subjektiivne tegevus.

Esmalt - mis on JÄRSK pidurdus? Kui pidurdus polnud sedavõrd järsk, et teele oleksid maha jäänud protektorijäljed, siis ei tea hiljem keegi, mis oli tegelik pidurdamise intensiivsus. Erinevalt lennukist autodel musta kasti ju pole. See, et tagasõitja hiljem väidab, et eesliikuja jäi äkitselt seisma, ei ole ju adekvaatne hinnang pidurduse intensiivsusele, sest inimmeel võib olla petlik. Samas - kui ka õnnestuks tuvastada pidurdamise intensiivsus (m/s2 ühikutes), siis kes ütleb, millisest väärtusest alates vastab see liikluseeskirjas sätestatud hinnangule JÄRSK?

OK, oletame, et kuidagiviisi õnnestub (kaudsete meetodite abil) kokkupõrke järgselt siiski tuvastada, et eesliikuja pidurdus oli (tõenäoliselt) järsk. LE § 128 ei keela aga igasuguseid järske pidurdusi, vaid üksnes neid, mis EI OLE vajalikud ohutuse tagamiseks. Neid variante, kus ohutuse tagamiseks on vajalik aga pidurdada, on mustmiljon. Toon mõned näited:

1. Eesliikuja väidab, et nägi teel ees kahtlast laiku, mis tundus talle löökauguna ja pidurdas. Meie teede seisukord on teada - igalpool on mitmesuguseid lappe, laike jms ja on ka reaalseid löökauke. Seda, kas tegemist on löökauguga või ei, õnnestub tuvastada tihti vaid väga ligidal olles. Seda, et suure kiirusega löökaugust läbisõitmine võib purustada velje/rehvi ja paisata halvemal juhul auto vastassuunda teisele kabelimatsuks ette, teame me kõik...

2. Eesliikuja väidab, et nägi metsaservas okste taga liikumas midagi sellist, mis meenutas talle põtra ja ta pidurdas. Teatavasti on põder nii jõrm loom, et kui ta on võtnud pähe üle tee minna (joosta), siis ta seda ka teeb, hoolimata teel liiklejatest. Ja on loto, kas Sa jõuad läbi sõita enne teda, pärast teda või kohtud temaga teel...

3. Meie asulad ja maanteed on täis ringihulkuvaid koeri/kasse. Väiksemad koerad ja kassid on niivõrd tillukesed loomad, et mina nt küll reeglina ei märka, kui mu ees sõitva auto eest mõni üle jookseb (või tahab joosta). St et kui pidurdanud eesliikleja tunnistab, et ei tahtnud otsa sõita ootamatult üle tee jooksnud kassile, siis tavaliselt ei ole seda võimalik enam hiljem adekvaatselt kontrollida. Mida teeb aga ettejooksnud kass nt libeda teega, teame me kõik. Mul on nt olnud kunagi "au" olla niisuguse juhuse kogejaks, kus 60ga libedal kohalikul teel sõites jooksis täiesti ootamatult kass mulle esiratta ette. Kass kassiks (loomulikult on mul temast ka väga kahju), aga temast piisas, et auto teel tasakaalust välja lüüa, vibama võtta, misjärel see pirueti tegi ja tagumine ots ees nurkapidi teeäärses vallis (õnneks pehmes) seisma jäi. Kui keegi oleks vastu tulnud, oleks võinud tagajärjed olla PALJU tõsisemad, kui üks taevastele jahimaadele hiiri püüdma läinud kass...

Nii et § 128 rikkumist on väga raske tõestada ja tagant otsasõidu korral jääb vastavalt § 129 sätestatule kogu süü tagant otsasõitjale.