[denis23]

Ei tahaks välja nägema arrogantne, kuid ikkagi pean tõrvatilga visata ühiskatlasse .


Mida rohkem ma uurin asju ning tudeerin vanade autodega seonduvat, seda rohkem ma jõuan järeldusele, et reaalselt väärtuslikke autosi on siiski vähe.

Siinkohal ma tahaksin veidi arrongantselt öelda, et juttu "see on väärtuslik auto, aga raha selle eest keegi ei maksa" ma arvan rääkida ei tasu.

Iga asi võib olla väga kallis - juhul kui see on piisavalt haruldane ja huvitav. Ja see, et mingi uunikum ei ole kallis - näitab et see siiski ei ole piisavalt haruldane.

See et ühte või teist autot ei näe linnatänavatel ei tähenda veel, et see on haruldane ja väärtuslik. Väärtuslikuks autot teeb asjaolu, et selle margi ihaldajaid on rohkem kui autosid. Ja ma julgen väita et ainult maks. 2-3% vana autodest sellele kriteeriumitele vastab. Kahju aga tõde.

Kui rääkida Lääne olukorrast, reaalselt on lugu selline, et vanameeste põlvkond kes pidas lugu vanadest autodest lahkub. Keskmine uunikumi omanik on Euroopas ca 60 aastat vana. Näiteks, minu Rover P5B 7-st eelmisest omanikust (neist 5 vähemalt hoisid seda autot ikka hobbiautona) on manalateed läinud kuus. Viimane vend on üle 65 vana ning müüski sest enam ei jaksa pidada.
Poleks mina seda ostnud väga tõenäoliselt oleks seda ootanud romuralli või vrakkiks muutmine.

Need lahkuvad - ja noor põlvkond peale eriti ei tule. Igasugused linnavurled - maaklerid, playboy`d jne tahavad võib olla need samad 2-3% vanadest autodest - nagu ütles minule üks trendikas ärimees, "vanadest autodest mind huvitavad ainult 59 aasta Vette ja 67 aasta Mustang Fastback!"
Kui ma küsisin - kuidas näiteks E-Type meeldib, vastuseks kõlas "mis see on?"

Eestis seda tunda pole - kuna meil on siiski uunikumi omanikute vanused reeglina seinast seina - alates 16 ja kuni 90 ja ülegi. Mis on üsna tänuväärne võrreldes sellega, mis Euroopas on.