[Vana7]

Kaasfoorumlaste soovil nüüd ja edaspidi veel mõned jossilood.
Tänane lugu on minu esimesest kokkupuutest Stalinetsidega.
Olid eelmise sajandi viiekümnendate algusaastad.Olin siis pisikene poisinatt ja isegi isa Universaal tundus tohutu suure rauakolakana.Ühel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul hakkas metsatuka tagant kostuma koledat mürinat ja kriginat,mis tasapisi lähenes meie majale.Järgmisena ilmus nähtavale majakatus ja mõne aja pärast terve liikuv maja,mida vedasid kaks hirmuäratavalt suurt roomiktraktormürakat.Senini olin roomiktraktoritest eemalt näinud vaid KD-d ja seepärast tundus see killavoor nii hirmuäratav,et pagesin puuriida taha.
Mõnikümmend meetrit enne meie maja aga kostus raginat,kogu see karavan jäi seisma ja traktorite tühikäigu "pots-pots-pots..."sekka kostus roppu eesti ja venekeelset vandumist.Tasapisi julgesin puuriida tagant välja tulla ning asja lähemalt takseerida.Nimelt oli üks maja alla paigutatud palkidest teeservas oleva terava kivinuki vastu pooleks murdunud ning maja ise lõsutas nüüd poolõiki teel.
Ah et miks seda maja siis niiviisi veeti.Nagu isa mulle seletas,nägi Stalini põllumajanduspoliitika ette kolhoosikülade moodustamise.Selleks taheti vedada need tühjaksjäänud majad,millede elanikud olid siberisse küüditatud,ühte kohta kokku ja asustada nõukameelsete uusasunikega.Võibolla mõnes kohas see ka õnnestus,kuid minu kodukoha kolhoosis "Uus Elu"jäi see maja küll ainukeseks ja elanikke sinna elama ei tulnudki.
Nüüd aga nendest kahest jossist,mida sain kaks päeva üsna lähedalt uurida ja isegi nende otsas turnida.Üks nendest oli tõenäoliselt S-80,selline kandilise kabiiniga ja hästi väikeste küljeakendega,teine aga hoopis ilma kabiinita.Ega mu mälupilt nendest lapsepõlveaastatest enam väga selge pole,kuid tegemist oli ilmselt S-65-ga.Selle elukaga sõitis sõjaväevormis venelane,kellelt õppisin selgeks oma elu esimesd"matid".