[Väravamehaanik]

Projekti avalik kirjeldamine on tegelikult mugav lahendus, kui vanatehnikaprojekti tuleb hallata mitmekesi. Ka siis kui sinna üksi kirjutama peab. Hoolimata sellest, et enamus minu kaaskondsetest vanatehnikaprojektide ettevõtmisel on kas kurt-tummad, välismaalsed või muidu kohtlased ja ei ole valmis osalema tekstiloomes, siis nad on ikkagi võimelised lugema, pilte vaatama ja kuupäevades orienteeruma. Ehk siis mugav on pärast kuupäevaliselt vaadata, mis päeval millegagi sai tegeletud ja milline aeg umbes mingite tööde peale kulus ja kuidas seda aega vähendada oleks võimalik.
Lisaks pean mina ka rahalist eelarvet, mida loomulikult kellelegi ei avalda.
Mina ei karda kriitikat, sest ma olen oma iseloomu poolest ise üks ilge nahaal ja pigem võtan kõiki vastuseid toetusena, sest palju hullem on kui keegi midagi ei loe ja midagi ei arva, see tähendab valdavalt seda, et minu tegemised ei lähe kellelegi korda. Kui aga keegi pahaks paneb minu tegemisi, siis vähemalt on ta neid märganud.

Mina olen näinud üksjagu reaalseid projekte, kuid kõikide omanikud on arvanud, et rahvuslik masu, mis on lõpuks toonud eestlaste hinge õnnetunde põhjusel et kõikidel läheb halvasti on tinginud ka selle, et ei ole viisakas ja sobiv eristuda ülejäänud skisofreenilisest rahvamassist ja kirjutada oma hobidest kui kusagil tembutab Carmen Pritson Tamme ja kusagil aidatakse inimestel tapeeti panna ja kellelgi on pidevalt vähk, neerupuudulikkus ja kesklinnas elav laps peab käima Põlva koolis. Siis on ju täiesti mõistetav, et vanatehnikaga avalikult tegelemine mõjub ülejäänud rahvale lihtsalt näkku sülitamisena ja mõnitamisena. Seega täiesti mõistlik on ajada oma asju mitteavalikult.
Õnneks ei loe siinset foorumit võrreldes Facebookiga mitte keegi ja vanatehnika.ee -d loeb ainult automaatne moderaator, seega on see hea koht oma projektide päeviku pidamiseks ja soovin kõikidele edu ja julget kirjutamist.