13-07-2011, 16:05 PM
Riikliku tunnustamisega...Nõukogude ajal oli hea, siis oli töö iga inimese au ja südametunnistuse asi! Oli ka teatud kindlad autasud - ordenid ja medalid. Töökangelasest ja Töökuulsuse ordeni järkudest kuni tööveterani medalini. Ja neid autasusid ikka anti tublisti. Nüüd on küll turumajandus vms, riiklike autasudega aga rohkem selline plaanimajanduslik asi, antakse kord aastas ja vaadatakse, et saajaid oleks enam - vähem paras hulk. (no eks ka nõukaajal oli üldjoontes sama, ju igal pool vist nii, et peaks nagu teatud arvu andma).
Tuleks siis teha mingi kindel kord ja autasude statuut (võikuidasõigeon?), näiteks, et taastad autobussi ZiS, saad Töökangelase aunimetuse ja Kuldtähe, taastad IŽ350-ne, saad Töövapruse medali III järgu...või praegusel ajal Punase Risti medali 4-nda järgu?
Kui hakata jagama mingeid kildkonna siseseid autasusid/tunnustusi, siis tekib kindlasti ka küsimus, et miks see sai (või õigem oleks, et miks mina ei saanud), no eks see tekiks ka riikliku tunnustamise puhul.
Ja veel on probleem, näiteks anti välja Meie Matsi huumoripreemiat iga-aastaselt. Alguses oli raske valida, sest väärilisi oli palju, pärast oli raske valida, sest väärilised olid juba saanud ja valikut enam polnud.
On mille üle mõelda
Tuleks siis teha mingi kindel kord ja autasude statuut (võikuidasõigeon?), näiteks, et taastad autobussi ZiS, saad Töökangelase aunimetuse ja Kuldtähe, taastad IŽ350-ne, saad Töövapruse medali III järgu...või praegusel ajal Punase Risti medali 4-nda järgu?
Kui hakata jagama mingeid kildkonna siseseid autasusid/tunnustusi, siis tekib kindlasti ka küsimus, et miks see sai (või õigem oleks, et miks mina ei saanud), no eks see tekiks ka riikliku tunnustamise puhul.
Ja veel on probleem, näiteks anti välja Meie Matsi huumoripreemiat iga-aastaselt. Alguses oli raske valida, sest väärilisi oli palju, pärast oli raske valida, sest väärilised olid juba saanud ja valikut enam polnud.
On mille üle mõelda