[valdo]

Abiks ikka uus liiklusseadus.

§ 2 p 56 - pisimopeed on vähemalt kaherattaline sõiduk, mille suurim kasulik võimsus sisepõlemismootori korral või mille suurim püsi-nimivõimsus elektrimootori korral ei ületa ühte kilovatti ja valmistajakiirus ei ületa 25 kilomeetrit tunnis

Pisimopeed ei ole mootorsõiduk erinevalt mopeedist (§ 2 p 40). Mopeed on nüüd samaväärne mootorratta, auto, bussi või veoautoga, st nt karistamise alused on samasugused.

Niisiis oleme jõudnud kõige olulisemani - KES, KUIDAS ja MILLAL määrab ära selle, kas sõiduk kuulub pisimopeedide klassi või ei?

Kui tegu on uue sõidukiga, millel on tehase andmed üheselt paigas, siis ei ole vast vaidluskohta - vaadatakse dokumentidest. Aga vanemate sõidukitega? Eelkõige jalgrattale paigaldatavate abimootoritega, mille tehaseandmetes on reeglina küll konkreetselt välja toodud kubatuur ja võimsus, kuid puudub reeglina konkreetne kiirus. Sõltub kiirus ju paljudest asjaoludest - tee kvaliteedist, kasutatava jalgratta veljesuurusest, sõitja kehakaalust jms.

Võtame nt traditsioonilise D4 mootori 1950ndate lõpust (1958.a. tehasemanuaal vt - www.mois.ee/d4). Manuaali lk 7 on kirjas töömaht 45 ccm ja nominaalvõimsus 1 hj (olenevalt hj definitsioonist kas 0,735 kW või 0,746 kW), seega kindlalt alla 1 kW. Kiirus pole seal aga täpselt fikseeritud ja manuaalis on vaid vabas tekstis öeldud, et "... heal teel võib arendada kiirust 35-40 km/h". Kuna lauses on sõna "võib", siis mina järeldan siit, et nimetet kiirus ei ole mootori tootja poolt garanteeritud, vaid võib heade asjaolude kokkulangemisel olla vaid teatud juhtudel saavutatav. Nt mina oma 120 kilose kaaluga ja madala rehvirõhuga (abimootoriga jalgratta tagarattal oli tüüpviga põrutamisest tingitud tagaratta kodarate murdumine) vaevalt et kunagi horisontaalsel teel üle 25 km/h sellega saavutan. Samas kui sõidukit juhtub testima 50-60 kilone mees, kes gaasiga kokku ei hoia, siis tema võib saavutada küll!

Lisaks räägib liiklusseadus SÕIDUKI (mitte mootori) valmistajakiirusest. Eraldi müüdud jalgratta abimootorite korral olen sõiduki valmistaja aga mina ise, kuna mina paigaldan mootori teatud tüüpi jalgrattale. Mootori valmistajat ei saa ju kuidagi sõiduki valmistajaks lugeda, sest tema pole mootorit jalgrattale paigaldanud, seega komplektset sõidukit valmistanud. Mina järeldan siit seda, et kui ma abimootoriga jalgratta komplekteerimisel panen abimootori sellisesse sätingusse, et sellega ei saaks üle 25 km/h sõita, siis olen mina kui sõiduki valmistaja seadnud sellele valmistajakiiruseks 25 km /h. Umbes nii, nagu paljudele moodsatele mopeedidele (rolleritele) on tehases asetatud piiraja teatud kiirusele. Tundub loogiline?

Miks ma niiviisi tähti närida püüan? Nimelt nende olukordade jaoks, kus mind sellise sõidukiga sõites politsei kinni peab ja püüab väita, et minul on siiski mopeed ja mitte pisimopeed (ja krõbedalt trahvida registreerimata ja kindlustamata sõidukiga sõitmise eest). Kas ja kuidas mul õnnestub siis trassipolutseiniku ees end edukalt kaitsta ja tõestada, et ma sõitsin siiski PISImopeediga, mitte mopeediga? Pole mul ju olemas ühtki paberit peale mõne vana mootoritootja tehasemanuaali, mida mul loomulikult aga kaasas ei ole.

Asi läheb veelgi keerulisemaks, kui D4 asemel on mingi vanem ja vähetuntum abimootor. Nt minu erakogus on olemas nii 1950ndate aastate alguse Irtõš, sama ajastu Ida-Saksa MAW, 1939. aasta JLO-F-60 ja 1929. aasta ÖWA. Kuidas ma nende jõuallikate kasutamise korral tõestan, et võimsust ei tule 1 kW ja nende jõuallikatega varustet jalgrataste kiiruseks üle 25 km/h?

Hetkel pole probleem aktuaalne, kuna minu restaureeritud 1958.a. Riga-16/D4 on Palmse vanarattanäitusel ja teeliikluses ei osale, ülejäänud abimootorid on aga senini taastamata olekus. Aga ma ei välista, et ma tulevikus mõne niisuguse liikuriga mõne väiksema vanatehnikaparaadi vms soovin läbi sõita. Seega oleks tarvis siiski selgust.