[pen.skar]

Ka minu onunaise (Ilusk) vanemad läks noortena tsaariajal Moskva -Vladivostoki raudteed ehitama (lubati sinna maad ja ka said Novosibirski kanti; pöördeni elati hästi). 13 lapsest 3 tulid emaga peale sõda nälja eest Eestisse. Kõnekeel oli neil aktsendiga surmani, kuid hingelt olid nad kõik suuremad eestlased kui meie siin. Naised üheainsa katekismusega matsid surnud, panid paari ja ristisid. Üks õde läks kartulivaguni saatjana kaduma, isa Martõn(ilmselt Martin)neelas kadeda naabri(eestlase) pakutud puskariga seebikivitüki alla ja suri peale op, üks vend nopiti sõjaväest välja (oli abiellunud hiljem kulakuks tunnistatu tütrega) ja tema viimane kiri Valge mere äärest laagrist- kõik on ära söödud- puudel pole enam koort ega juuri...