08-08-2011, 08:14 AM
(08-08-2011, 01:10 AM)pen.skar Kirjutas: Ka minu onunaise (Ilusk) vanemad läks noortena tsaariajal Moskva -Vladivostoki raudteed ehitama (lubati sinna maad ja ka said Novosibirski kanti; pöördeni elati hästi). 13 lapsest 3 tulid emaga peale sõda nälja eest Eestisse. Kõnekeel oli neil aktsendiga surmani, kuid hingelt olid nad kõik suuremad eestlasd kui meie siin. Üks õde läks kartulivaguni saatjana kaduma, üks vend nopiti sõjaväest välja (oli abiellunud hiljem kulakuks tunnistatu tütrega) ja tema viimane kiri Valge mere äärest laagrist- kõik on ära söödud- puudel pole enam koort ega juuri...
Seda ,et kõik ära söödi,mainis mulle ka sõbrast loomatohter eila. Kogu teeäär oli lehtedest paljaks söödud. Õnneks ei olnud vangivalvurid selle vastu olnud,et vangid kolonnist veidi kõrvale astusid. Oleks aga kaugemale mindud,püssimees saanuks kohe inimese maha lasta,põhjust selleks polnud vaja otsida....ja luba oli olemas.....
Kuulates neid vanu mälestusi,tuleb meelde minu kadunud ema Maria jutt,kuidas nad Siberis talvel toapealt läbikülmunud mädanenud kartuleid üles soendasid ja pliidi peal praadisid. Midagi muud süüa polnud. Kohalik venelane oli õpetanud,et katsu karjalauta tööle saada. Kuna ta oli noor-16 a. siis võeti kohe lauta lüpsjaks. Tänu sellele jäid nad vanaemaga ellu ja kosusid jõudsalt.Samuti varastasid nad kolhoosi vilja sukasäärtes ja jahvatasid käsikiviga peeneks. Õhta siis salaja kõrvetasid pliidil ja närisid teri,hiljem käsikiviga jahvatasid jahu ja tegid käkke. Vilja oli lademes,kuid keegi puutuda ei tohtinud. Võisid nälga surra,polnud asigi. Kord oli kõva. Joss oli ju pukis ja hirm suur.
Kohalikud venelased olid sellised,et neil ei olnud endalgi midagi eriti süüa,kuid nad andsid teisele ära pea-aegu viimase. Sellepärast ei vihka ma kunagi ühtegi vene inimest.