[Mossemees]

Omal pole veel olnud juhust ühtegi elukat alla ajada, aga känguruga oli üks väga near miss küll, peale mida sai esimesel võimalusel oma autot natuke upgradetud:

Ma ei saa aru, miks Eestis need kängururauad nii hirmus keelatud on? Siin Aussis on need paljudel autodel, sh. ka täiesti tavalistel sõiduautodel, mitte ainult maasturitel ja no ei vedele jalakäijate laibad hunnikutes tee ääres. Eestis aga põhjendatakse nende mittelubamist jalakäijate ohutusega ??? Minu arvates on ehk pigem just täpselt vastupidi. Kui jalakäija astubki läheneva auto ette ja siiski märkab lähenevat sõidukit sekundi murdosa enne kokkupõrget, siis on tal ju esimeseks (või viimaseks, kui soovite,) reaktsiooniks kusagilt kinni haarata. No aga auto esiosa küljes ei ole mitte mingit kohta, kust saaks kinni haarata. Roobar-ist aga saaks siiski kinni krabada ja ennast kapotile heita või vähemalt vältida päris ratta alla jäämist või õhulendu, mis lõpeb sageli peaga vastu maad lendamisega (seda muidugi vaid linnakiirusel, maanteekiirusel pole enam vahet, kas on rauad ees või mitte) Oli mul kunagi Eestis juhus, kus üks nii vast 5-6 aastane poisike jooksis tänava äärde pargitud autode vahelt ette. Mul õnneks kiirus väga suur polnud, vajutasin Mossel pidurid blokki ja sain pidama TÄPSELT viimasel sentimeetril. Siiamaani on silme ees selle lapse surmani hirmunud nägu, kui ta nägi autot kummide vilinal enda poole tulemas. Ta jäi lihtsalt täiesti abitult keset sõidurida seisma ja sirutas käed ette, vastu lähenevale autole, nagu need kaks väikest kätt suudaks seda ca. tonnist massi kinni pidada (kinni haarata poleks olnud mitte kusagilt)... Ja ma sain pidama nii täpselt, et poiss autolt lööki ei saanud, aga need väljasirutatud käed puudutasid kapoti esiserva ära. Vahtisime läbi esiklaasi mitu sekundit niimoodi tõtt. Ma ei läinud isegi autost välja, et poiss korralikult läbi noomida, sest juba tema näost oli näha see ehmatus, mis talle ilmselt alatiseks meelde jääb (ja tegelikult, tänu millele temast ilmselt tulevikus tubli ja korralik liikleja saab, tahaks vähemalt loota). Andsin vaid väikese törtsu signaali ja näitasin käega, et no lase nüüd jalga, mis sa ikka passid seal. Ja ta jooksiski minema, mina sõitsin edasi. Olnuks pidurdusmaa vaid pool meetrit pikem, saanuks lastearstid ühte väikest patsienti lappida...
Aga üks lõbusam lugu seoses auto ja metsloomaga kah, minu kadunud elukutselisest autojuhist isa memuaaridest. Aeg: '80 lõpu poole, tehnika: RAF 2203, koht: kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel. Öine aeg ja sõit läks Lätist kodu poole. Bussis "veoseks" paras kamp suuremaid ja natuke väiksemaid ülemusi ja kuna kõvasti üle poole koduteest juba läbitud, siis oli see seltskond juba kah, kultuurselt öeldes, ülilõbusas tujus. Talvine aeg, tee libe ja jäine, metsavahel eriti üle 40-50 km/h sõita ei kannatanud. Ja kooserdas siis põder tee peale ette. Aga kiilasjää tõttu bussi päris pidama ei saanudki ja sõitnud nii kiirusel 20km/h vasakpoolse esinurgaga põdrale sisse. Tulemus: akna piilar veidi kõver, esiklaasis paar mõra ja põder nagu matsti tee peal pikali maas, ei liigutagi enam. Reisijad siis vaadanud seda pilti hetke ja juba olnud kellelgi nuga välja otsitud ja hea idee olemas, et oot-oot, mis siis on? Kohe läheme ja laseme vere välja ja... Isa küll hoiatas rooli tagnt, et pole see põder ilmselt nii surnud midagi ja ärgu keegi parem bussist välja mingu. Aga või keegi kuulas. Kuid niipea, kui uks pärani lükati ja esimene mees välja astus, kargas põder püsti, pasandas terve RAF-i külje täis ja jooksis metsa. Õnnelikult läks, sest too oli veel see n.ö. vana 2203, plekist stangedega. Hiljem, juba uue, alumiiniumist stangedega RAF-iga (see siit foorumistki läbi käinud, 024AAL) õnnestus papsil korra täiel kiirusel kitsele pihta saada. Tulemuseks vaid see, et numbrimärgi alumine serv oli nagu haamriga kaitseraua alla löödud ja karteri põhja all lipendas paar karvatuusti. Ikka hea kõva Nõukogude duralumiinium oli .