03-10-2011, 16:32 PM
Selle ürituse inglise keelne nimi on "swap meeting" ehk umbes nagu kokkutulek varuosadega. Kunagi polegi olnud plaani korraldada turumajandusreeglitele vastav vanade asjade laat.
Mina käisin sel laadal ilma rahakotita ringi ja sellises mahus olen harva rariteetseid (minu jaoks muidugi) asju koju vedanud. Põhimõte toimis sedasi, et ma üritasin müüjale selgeks teha, et mul on mingit detaili vaja. Müüja siis otsustas, kas ta soovis teha minuga koostööd selle detaili edasise saatuse osas. Mõnel juhul leppisime kokku võetuse/kinkimise protseduuri ja mõnes tehingus leppisime kokku järelmaksu, ehk hilisema maksmise. Mina olen õnnelik, sest ma ei viitsinud iga suvalise sigulli kilbi juures asjatada ja panustasin oma energiat ainult "vajalikele" esemetele. Sel korral ei toiminud minu poolt ühtegi emotsiooniostu, kuigi mind püüti sellele teele jõuliselt ahvatleda (igasugu plekist põrsaste ja muu träniga).
Kui ma ise ka oleks sel kokkutulekul müügiplatsiga osaleja, siis ma käituks ka nii, et asi oleks väljas üüratu hinnaga aga tegelikult annan niisama ära. Näiteks võtaks ma kaasa Ereliukase roostes raami ja näiteks astuks esimesena minu juurde üks "nokamütsiga noormees", kes küsiks: "palju see erekas ka maksab?". Mina vaataks altkulmu ja ütleks: "kaksadaviiskümmend eurot". Nokamütsiga noormees ütleks selle peale rumalasti ja jookseks minema. Järgmisena tuleks näiteks siin foorumis sõna võttev Kass, küsiks ka: "Mis see vokk siin teeb?" Sest viisakas inimene ei küsi kohe teise inimese käest mis ta maksab. Siis me teeks juttu, et Ereliukas oli kunagi hea ratas, sest meestekal ei ulatanud jalad pedaalideni ja nii oli jube valus sõita. Järgmisena astuks ligi näiteks Valdo, kes alustaks juttu näiteks nii, et "restaureerin 1983. aasta Lätlaste parimat jalgratast Ereliukast, kõik jupid on juba koos aga raami, näed, ei ole veel kusagilt leidnud, 82 ja 84 aasta raamid on masslevinud ja neid on mul vähemalt sada". Seejärel ütleks mina, et: "nende raamidega on tuuga jah" ja võtaks leti alt tutika raami välja ja annaks talle tasuta, sest ta suutis mulle selgeks teha, et see raam läheb õigesse kohta. Kui Kass siis veel seal seisaks, saaks ta endale selle väljas olnud roostes raami. Nokamütsiga noormees aga vaataks eemalt ja peaks raamidega minema marssivaid tegelasi ebanormaalseteks, kuigi tegelikult oli ise nõrk ja ei viitsinud minuga suhelda ja mulle selgeks teha, et tal on idee luua Baltimaade suurim ereka muuseum, kus on plaanis lisaks kõikide aastate ja kõiki värvi Ereliukastele panna ka puutetundlikud ekraanid, lapsed saavad pumbata ereka kummi ja baari pukkideks on erekate sadulad.
Aga kullakoormatena tassisin minema vist kõik Ikaruste ja ZIS busside jupid, mul oli laadal üks tuntud konkurent ka kes kasutas täpselt sama taktikat (tegime isegi koostööd) ja mõned jupid jäid laadale järgmist aastat ootama.
Mina käisin sel laadal ilma rahakotita ringi ja sellises mahus olen harva rariteetseid (minu jaoks muidugi) asju koju vedanud. Põhimõte toimis sedasi, et ma üritasin müüjale selgeks teha, et mul on mingit detaili vaja. Müüja siis otsustas, kas ta soovis teha minuga koostööd selle detaili edasise saatuse osas. Mõnel juhul leppisime kokku võetuse/kinkimise protseduuri ja mõnes tehingus leppisime kokku järelmaksu, ehk hilisema maksmise. Mina olen õnnelik, sest ma ei viitsinud iga suvalise sigulli kilbi juures asjatada ja panustasin oma energiat ainult "vajalikele" esemetele. Sel korral ei toiminud minu poolt ühtegi emotsiooniostu, kuigi mind püüti sellele teele jõuliselt ahvatleda (igasugu plekist põrsaste ja muu träniga).
Kui ma ise ka oleks sel kokkutulekul müügiplatsiga osaleja, siis ma käituks ka nii, et asi oleks väljas üüratu hinnaga aga tegelikult annan niisama ära. Näiteks võtaks ma kaasa Ereliukase roostes raami ja näiteks astuks esimesena minu juurde üks "nokamütsiga noormees", kes küsiks: "palju see erekas ka maksab?". Mina vaataks altkulmu ja ütleks: "kaksadaviiskümmend eurot". Nokamütsiga noormees ütleks selle peale rumalasti ja jookseks minema. Järgmisena tuleks näiteks siin foorumis sõna võttev Kass, küsiks ka: "Mis see vokk siin teeb?" Sest viisakas inimene ei küsi kohe teise inimese käest mis ta maksab. Siis me teeks juttu, et Ereliukas oli kunagi hea ratas, sest meestekal ei ulatanud jalad pedaalideni ja nii oli jube valus sõita. Järgmisena astuks ligi näiteks Valdo, kes alustaks juttu näiteks nii, et "restaureerin 1983. aasta Lätlaste parimat jalgratast Ereliukast, kõik jupid on juba koos aga raami, näed, ei ole veel kusagilt leidnud, 82 ja 84 aasta raamid on masslevinud ja neid on mul vähemalt sada". Seejärel ütleks mina, et: "nende raamidega on tuuga jah" ja võtaks leti alt tutika raami välja ja annaks talle tasuta, sest ta suutis mulle selgeks teha, et see raam läheb õigesse kohta. Kui Kass siis veel seal seisaks, saaks ta endale selle väljas olnud roostes raami. Nokamütsiga noormees aga vaataks eemalt ja peaks raamidega minema marssivaid tegelasi ebanormaalseteks, kuigi tegelikult oli ise nõrk ja ei viitsinud minuga suhelda ja mulle selgeks teha, et tal on idee luua Baltimaade suurim ereka muuseum, kus on plaanis lisaks kõikide aastate ja kõiki värvi Ereliukastele panna ka puutetundlikud ekraanid, lapsed saavad pumbata ereka kummi ja baari pukkideks on erekate sadulad.
Aga kullakoormatena tassisin minema vist kõik Ikaruste ja ZIS busside jupid, mul oli laadal üks tuntud konkurent ka kes kasutas täpselt sama taktikat (tegime isegi koostööd) ja mõned jupid jäid laadale järgmist aastat ootama.
Tõnu Piibur
5116265