25-10-2011, 10:16 AM
Valuutast.
Selle nö ametliku kursi järgi said rublasid valuuta vastu need, kel ees ametlik väljamaale sõit. Näiteks turismireis, sugulaste külastamine jne. Muidugi mitte piiramatult, vaid siiski piirsummade ulatuses. Kui suured summad olid, ei ole enam meeles. Igatahes küllakutsega sugulaste külastamise korral ei olnud summad väikesed. Kuid suurt probleemi see ei tekitanud, sest massiliselt sugulasi välismaal ei külastatud. Siinkohal ei pruukinud probleemiks olla mitte KGB karvane käsi, vaid lihtsalt reis oli liiga kallis.
Kuid siis tuli perestroika ja kõik muutus. Lisaks vabamale sugulaste külastamisele lubati ka välismaa tuttavatel teha küllakutseid ja nende alusel lubati nõukogude inimesi välismaale. Meie reis tuttavate juurde W-Germaaniasse toimus 1989 a. suvel ja just vahetult enne seda need vahetatavad summad vähenesid ½ võrra, nii et ca 2000 DM asemel sai näkku ~900DM. Olukord nõukogude valuutavarudes oli aga halvenemas, nii et selle raha kättesaamiseks tuli a) teha akrobaatilisi-jõulisi võtteid kassa järjekorras b) kasutada pangas töötavat tuttavat ja saada summa kätte tagaukse juures. 1990. a. suvel toimunud reis Soome toimis samadel alustel.
Võidumehed olid need, kes "tuttavate" külastajatena läksid Soome, ostsid 100FIMi eest kopika ja müüsid siin maha. Olid ulme ajad! Ah et miks kopika? Sest välismaa autodele oli toll ees, mis küll hiljem maha võeti. Siis algas siinpool lahte Datsun Cherry ajastu.
Sotsriikidesse reisimine oli vist teist moodi. 1988. a. osalesin turismi reisil Ungarisse, sel puhul tohtis kaasa võtta 30 rbl. ja seda sai kohapeal vahetada mingi kursi alusel. Igatahes vahetatavast rahast jätkus teksade, kingade ja elektron kella ostmiseks (need siis suuremad asjad).
Väliseestlaste autoostud enne perestroikat.
Kinnitan versiooni, et väliseestlastel oli võimalus oma siinsetele sugulastele autosid osta. Oma perekonnatuttavatel sarnaselt perre tulnud 2106. Oli tõesti röövellik hind, kuid muud moodi ei saanud seda teha (väljamaalt osta vms). Tõesti ei mäleta, kas sealtpoolt lihtsalt raha sai saata. Kui see võimalik ka oli, siis siinne sugulane sai selle sama mõtetu pangakursiga või tšekkides - poonides.
Tšekid ja poonid olid minu mäletamist mööda seotud sellega, kui keegi välismaal töötas. Peamiselt oli see seotud meremeestega. Tšekipood Tallinnas asus Vase tänaval ja pooni pood Paldiski-Tehnika nurgal.
Muuseas, valuuta omamine nõukogude ajal oli kriminaliseeritud. Samuti kui pornograafilised pildid, riigivastane kirjandus, sini-must-valge jne.
Selle nö ametliku kursi järgi said rublasid valuuta vastu need, kel ees ametlik väljamaale sõit. Näiteks turismireis, sugulaste külastamine jne. Muidugi mitte piiramatult, vaid siiski piirsummade ulatuses. Kui suured summad olid, ei ole enam meeles. Igatahes küllakutsega sugulaste külastamise korral ei olnud summad väikesed. Kuid suurt probleemi see ei tekitanud, sest massiliselt sugulasi välismaal ei külastatud. Siinkohal ei pruukinud probleemiks olla mitte KGB karvane käsi, vaid lihtsalt reis oli liiga kallis.
Kuid siis tuli perestroika ja kõik muutus. Lisaks vabamale sugulaste külastamisele lubati ka välismaa tuttavatel teha küllakutseid ja nende alusel lubati nõukogude inimesi välismaale. Meie reis tuttavate juurde W-Germaaniasse toimus 1989 a. suvel ja just vahetult enne seda need vahetatavad summad vähenesid ½ võrra, nii et ca 2000 DM asemel sai näkku ~900DM. Olukord nõukogude valuutavarudes oli aga halvenemas, nii et selle raha kättesaamiseks tuli a) teha akrobaatilisi-jõulisi võtteid kassa järjekorras b) kasutada pangas töötavat tuttavat ja saada summa kätte tagaukse juures. 1990. a. suvel toimunud reis Soome toimis samadel alustel.
Võidumehed olid need, kes "tuttavate" külastajatena läksid Soome, ostsid 100FIMi eest kopika ja müüsid siin maha. Olid ulme ajad! Ah et miks kopika? Sest välismaa autodele oli toll ees, mis küll hiljem maha võeti. Siis algas siinpool lahte Datsun Cherry ajastu.
Sotsriikidesse reisimine oli vist teist moodi. 1988. a. osalesin turismi reisil Ungarisse, sel puhul tohtis kaasa võtta 30 rbl. ja seda sai kohapeal vahetada mingi kursi alusel. Igatahes vahetatavast rahast jätkus teksade, kingade ja elektron kella ostmiseks (need siis suuremad asjad).
Väliseestlaste autoostud enne perestroikat.
Kinnitan versiooni, et väliseestlastel oli võimalus oma siinsetele sugulastele autosid osta. Oma perekonnatuttavatel sarnaselt perre tulnud 2106. Oli tõesti röövellik hind, kuid muud moodi ei saanud seda teha (väljamaalt osta vms). Tõesti ei mäleta, kas sealtpoolt lihtsalt raha sai saata. Kui see võimalik ka oli, siis siinne sugulane sai selle sama mõtetu pangakursiga või tšekkides - poonides.
Tšekid ja poonid olid minu mäletamist mööda seotud sellega, kui keegi välismaal töötas. Peamiselt oli see seotud meremeestega. Tšekipood Tallinnas asus Vase tänaval ja pooni pood Paldiski-Tehnika nurgal.
Muuseas, valuuta omamine nõukogude ajal oli kriminaliseeritud. Samuti kui pornograafilised pildid, riigivastane kirjandus, sini-must-valge jne.