[Mufff]

Minu meelest on vaidlevatel osapooltel vaja aeg maha võtta ja natuke mõelda. Kas taastamise eesmärk peab alati olema sõiduki taastamine tehase seisukorda või võib sõiduki taastada ka selliselt, et taastaja üritab säilitada ja välja tuua sõiduki puhul eelnevate omanike poolt erinevatel aegadel teostatud muudatused, mis on olnud vajalikud sõiduki käigus hoidmiseks. Sarnase küsimuse on siin foorumis mingil ajahetkel püstitanud ka Väravamehaanik.
Esimesel juhul taastatakse sõiduk tehase kataloogist juhindudes. Teisel juhul tuuakse taastamisel esile oma aja meistrimeeste oskuste, insenertehnilise mõtlemise ja tehniliste võimaluste (varuosade kättesaadavus) kogum. See inimese mõtlemise tulemus on tihtipeale hoopis huvitavam ja väärtuslikum kui tehase toode. Kui need inimesed ei oleks omal ajal mõelnud ja otsinud lahendusi neis kitsastes tingimustes mis sellel ajal valitsesid, siis poleks see tehnika nii kaua käigus püsinud ega ka tänaseni säilinud. Muide ka Näkisepp, kellel on Kuusalu külje all tööriistamuuseum, hindab kõige rohkem just neid tööriistu, mille parandamisel või paremaks tegemisel on inimene oma pea ja käed tööle pannud. See on ühest küljest ajalugu ja teisest küljest hea näide tehnilisest evolutsioonist.
Tulles tagasi teema juurde, siis sarnase Riga sääreväristajaga sõitis omal ajal ka minu vanatädi metsavahist mees. Autot neil ei olnud ja see sääreväristaja oli seal maapiirkonnas tema igapäevane liikumis- ja töövahend ning ma mäletan selgesti, et kui sel midagi katki läks, siis varuosi ei otsitud poest (sealt polnud nagunii midagi saada) vaid ikka lauda tagant vanaraua hunnikust või teistelt tõllakuuris seisvatelt sõidukitelt. Paljud asjad tegid metskonna meistrimehed töökojas ise valmis. Aastatega muutis selline remontimine seda sõidukit omajagu, kuid minu meelest on see sõiduk väärt taastamist just sellises seisus nagu ta lõpuks seisma jäi. Sellel sõidukil on ajalugu ja temas kajastub tehniline progress. Me ju mäletame ja näeme veel tänagi neid Opel'eid, Ford'e, Buick'e ja teisigi vanu autosid, mis on tänase päevani välja vedanud tänu Pobeda'lt, vanalt Volga'lt või Gaz-51'lt laenatud agregaatidele. Meile ei meeldi need lahendused, kuid sel ajal oli see ainus võimalus neid autosid käigus hoida. Ilma nende "laenatud" osadeta neid enam ilmselt poleks. Seega on mul hea meel, et mõni taastaja väärtustab ja taastab ka meie esivanemate tehnoloogilist pärandit.
Vaatamata sellele, et mind huvitavad peamiselt bussid ja veoautod, hindan ma selle "Riga" kallal tehtud taastamistööd kõrgelt.Töö on tehtud armastuse ja hoolega ning tulemuseks on korras sõiduk. Nimetage seda "custom'iks", "street-rod'iks", "hot-rod'iks" või milleks iganes. Tulemus sellest ei muutu.