[praud]

Et asi kisub juba spordiks ja kuna mul on ka spordimehe hing, siis ilma konkurentsita ma alla ei anna Ma võtsin huvi pärast riiulist oma kõige vanema ÕS-i aastast 1984, mis polegi ju nii uus, puha veneaegne eksemplar ja seal tõlgendatakse „taastamist“ täpselt sama moodi lisaks teistele sõnaselgitustele ka „uuendamisena“. Üheti ma ei mõista, miks just see selgitus on nii kramplikult jäänud hambusse, sest tõlgendus „uuesti üles ehitama“ peaks ju palju mõistetavam olema? Tulles tagasi „uuendamise“ juurde, siis miks ei peaks „taastamine“ olema samaväärne „uuendamisega“? Kui tegu on näiteks värvkatte kahjustusega, siis üle värvides me taastame algse kvaliteediga (loodetavasti) värvkatte ehk teisisõnu me uuendame selle. Samamoodi laieneb see uuendamine kõiksugu pinnakatete taastamisse – me ei saa kuidagi algolukorda parendada, kui me ei uuenda seda ja ma võiks oma mütsi ära süüa, kui mul see oleks, et enamus „taastajaid“ kütab kõik oma tehnika liivapritsist ja keemiavannidest läbi ja uuendab nii palju kui võimalik, et lõpptulemus paistaks originaalilähedane, samas aga pole see enam kunagi originaal, sest tegu on täiesti uue sõidukiga, millel pole enam originaaliga miskit ühist - see vana hing ja ajalugu, mis tehnikal ennem taastamist sees oli, kaob selle uuendamise protsessi käigus täielikult. Lisaks näeb tihtilugu taastatud sõiduk kordades parem välja kui ajastule (tolleaegsetele võimalustele ja tootmiskvaliteedile) kohane oli. Kui tahta seda hingust säilitada, siis tuleks masin restaureerida. Selle käsitluse võib nüüd ka lõputuks ja eraldi teemaks kirjutada, sest igal on ju oma arvamus, mida võimendab veel oma mõne (või paljude) „taastamisega“ siduv emotsioon.

Teine asi, õigemini suhtumine, mis isegi rohkem imestama paneb, on teemast läbi käinud pealiskaudsus ja sildistamine. Väga lihtne on öelda, et see pole „see“ ja tegu on mingi külasepa „hot rod“-ga, aga olgem siis konkreetsemad ja toogem välja need tohutud tuunimised, mis aparaadist on üle käinud!? Vastasel juhul tundub tegu olema diletantismiga lisaks küündimatusele teemasse süveneda. Kui keegi üldse tähele on pannud, siis tegelikult on see teemaks olev isend üsnagi originaalilähedaselt taastatud, vaatevinklist, et kõik mis on originaalne, on selliseks ka jäetud, ega pole mingitmoodi moonutatud. Kasvõi näiteks kõik poldid on ümarate peadega, mis tollel masinad ümarad pidid olema - üsna lihtsate pingutustega saaks sellest riistapuust täiesti originaalse võrri, leides paar õiget rehvi, vahetades mootori D5-e vastu, kaotades liigse juhtmestuse, tagatule, leides ketikaitse jne. Isegi ühe- ja õigetoonilise nahkkattega teine sadul on mul tehtud ja olemas. Ükski nendest muudatustest ei pane mind aga muutma juba tehtud tööd. Ses mõttes kasutada selle sõiduki puhul väljendit „hot rod“ või „tuunimine“ kõlab juba kergelt solvanguna. Selle väljendi kasutaja ilmselt pole ise ühtegi kaherattalist sellisesse konditsiooni suutnud viia ma julgen väita. Teema algataja on aga kõik tööd alustades puhastamisest, värvimisest kuni sadulsepatöödeni isiklikult oma kätega teinud. Tsinkimine ja kroomimine pole jah kodune mängumaa. Lisaks veel kommentaar, et korrektselt taastada kaherattalist on tegelikult väga lihtne. Ja selliselt taastatud isendid ehk vanatehnika polegi mõeldud igapäevaseks kasutuseks! Palju on Eestis seda kaherattalise mõnusat sõiduilma? Ja kuna teema võrri puudutab, siis kes täismees see sellise liikuriga igapäevaselt kõiki oma asjalikke ja mitteasjalikke kulgemisi teeks? Ühest küljest paneks see mõistuse funktsioneerimise kahtluse alla ja teiseks on vanatehnikaga näiteks tavaliikluses üsna ohtlik kulgeda, kui see tehnika ei liigu sama kiiresti või isegi veidi kiiremini kui maanteel liiklevad tänapäevased – ei ole just mõnus kui mõni rekka möödub sinust 90-100km/h kui sa punnvõrri või mõne teise kuni 70km/h mootorrattaga pungestad kuskil teepervel. Ja mitte ainult suured autod, vaid ka muudele liikuritele jääb pidevalt jalgu. Igapäevaseks otstarbeks on teised kaherattalised.