[nunu]

...päris nii see asi nüüd ei olnud! Mina olin ATMM Õppekombinaadis 1980 ja 1986. Amatöörjuhtide kursuseid seal siis küll ei korraldatud. Põhjus väga lihtne – polnud sõiduautosid! Oli üks Taksopargist maha kantud Volga, mis liikus, teine seisis seina ääres, sealt sai juppe ja kolmas, nagu juba eelpool kirjutasin, saeti pooleks. Ka B-kat sõiduinstruktor oli laenatud Taksopargist. Tema tegutseb ka siiani!
Isegi Taksopargi enda väljaõppegrupp töötas nende endi ruumides ja enda autodega. Selle lõpetas tol ajal üks mu sõber, kes siiamaani taksorooli keerab.
Mis puutub Vene tänava ALMAVÜ autokooli, siis seal töötas aastakümneid minu sõbra isa sõiduinstruktorina. Praegu veel elavate kirjas. Sinna kooli sattusid p õ h i l i s e l t noormehed-kutsealused, keda sõjakomissariaat pidas vajalikuks autokooli suunata. Niisis, ei saanud sinna sattuda amatöörlubade taotleja, ei mäleta, et sõbra isa oleks ka naisterahvaid kunagi juhendanud... Kuid sinna võis kindlasti sattuda mõne spordiklubi suunamisel.
Mis puutub linnarajoonide juures olevatesse autojuhikursustesse, kus tehti B-kat lube, siis said need olla ainult klubi AUTOM alluvusega. Nemad tegid tõesti a i n u l t amatöörjuhtide koolitust. Veoauto lubasid nende käest ei saanud ja selle AUTOMi B-kat lubadega ei tohtinud auto(takso)juhina töötada.
Keskkoolide ja kutsekate juures võisid küll autoõppe grupid olla, kuid need õppeautod pidid ikka mingi autobaasi juurest pärit olema ja kursused viidi ka läbi autobaaside õppeklassides.
AUTOM-klubi oli siis selline, kuhu polnud mingit arusaamatut suunamiskirja tarvis. (see, kes suunamiskirja andis, maksis nende kursuste eest) ATMM ja ALMAVÜ võtsid vastu sinna s u u n a t u d õpilasi, seal oma raha eest õppida ei saanud.

Mea culpa Ei viitsinud väga detailselt kirjutada.
Kõigepealt Automist. Autom pesitses ise Jakobi tänavas ja seal puudusid koolituseks sobivad ruumid, seepärast kasutati (võimalik, et renditi, aga tegelikult ma ei tea, milline see suhe täpselt oli) õpetamiseks ATMMilt klassiruumi. Väga pikka aega oli Automi kursustel teooriaõpetajaks V. Kermes, kes põhikohaga töötas ATMM õppekombinaadis. Kursused toimusid õhtusel ajal ja grupp oli väga suur, ca 50 inimest. Autod, millega õppesõitu tehti kuulusid Automile, mitte ATMM'ile ja sõiduõpetajad olid kah Automi palgal. Lubades oli tõesti B kategooria tempel "без права работы"

DOSAAF....
...tegutses kahel rindel. Sõjakomissariaat suunas tõepoolest noormehi enne sõjaväeteenistust tasuta kursustele ja pärast võeti nad kroonu vodilaks . Samal viisil õpetati välja ka tuukreid, langevarjureid, raadioside spetse (morse) jne. Täitsa teine asi oli ALMAVÜ muu klubiline tegevus, mis sisaldas ka auto- ja motoklubi. Ja vot see viimane korraldaski tasulisi amatöörautojuhi kursusi. Muuseas mu oma õde sai oma sõiduoskuse ja juhiloa Tallinna Mererajooni ALMAVÜ kursuste kaudu. Kursustele pääsemiseks pidi lisaks õppemaksule registreerima ennast ALMAVÜ liikmeks ja tasuma liikmemaksu. Viimane ei olnud aga tema jaoks probleem, sest tõukoera omanikuna oli ta nagunii ALMAVÜ liige (teenistuskoerte klubid olid kah selle organisatsiooni alluvuses). Kursuste teooriaõpe toimus Lasnamäel Peavälja kandis endise ALMAVÜ lennuvälja lähedal. Kursuste õppegruppide suurus oli tavaliselt 10-15 inimest.
ALMAVÜ-st veel nii palju, et pikka aega juhtis seda kindralmajor Jüri Raudsepp, kes oli üsna eestimeelne mees ja kellel oli väga oluline osa eesti mootorispordi arengule ja seda nii auto kui ka moto poolel. Minu teada oli temal ka mingi osa Vihuri püsti panemisel. Peale Raudsepa lahkumist sai ALMAVÜ ette otsa polkovnik Pallase, kes oli hoopis teisest puust mees, midagi taolist nagu sm Karl Vaino.

Keskkoolide juures oli ilmselt pilt kõige segasem. Igatahes oli Tallinna 21. keskkoolil oma õppesõidu auto kuni liigilubadelt kategoorialubadele üleminekuni. Siis loobuti sõidu õpetamisest ja auto kadus kooli hoovist.
2. KK (Reaalkool) igatahes jätkas kursuste korraldamist ka edaspidi ja õpetati vaid B kategooriat, aga tõenäoliselt oli see õpetus seotud mingi teise autokooliga, kes tegi "väljasõiduõpetust" koolimaja ruumes.
Siia sappa veel üks tore lugu sellest, kuidas sai seitsmekümnendate keskel oma juhiload kätte Vändra keskkoolis juhikursused läbinud kleenukene tütarlaps. Oli talvine aeg ja eksamile mindi Pärnusse. PEale edukalt sooritatud teooriaeksamit tuli sõidueksami kord. Tüdruk oli hirmsasti pabinas, sest nagu ikka oli sõidutunde saadud väga vähe ja sõidetud ainult väikses ja vaikses Vändras. Aga noh, kus Pärnu ja sealne tihe liiklus, see hirmutas vaesekese ikka väga ära . Peale selle oli neiukesel pikkust vaid nii umbes 158 ja kaalu vast 40 kg ja sedagi vaid koos talvemantli ja saabastega. Aga eksamisõitu tuli teha pika kabiiniga gaasikuga, mille rool ikka naisterahval ilmselt üle jõu käis. Ilm oli külm kah ja kui inspektor eelmise grupi autost välja kamandas, siis vaatas noorele daamile otsa ja küsis, et kas on külm? Meie daamil oli tema oma sõnade järgi lausa lõug värisenud, nii et ta ei suutnud midagi muud, kui ainult noogutada. "Siis marss rooli taha ja keerad kõigil ristmikel paremale" kamandas inspektor. Peale kolmandat pööret kästi naeratades seisma jääda. Nahk oli rooli kruttimisest märg ja eksam sooritatud.