05-03-2012, 14:35 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-03-2012, 14:50 PM ja muutjaks oli stennadi.)
Värvilisi fotomaterjale toodeti Nõukogude Venamaal juba enne sõda. Sõjaeelses Eesti Vabariigis liikus ka värvimaterjale, aga need olid reeglina Kodaki toode. Peale sõda kasutati värvifilme DS2 DS3 DS4 ja varastel 60ndatel juba ka sotsmaade Orwo ja Foma toodangut. Ühe Orwo retsepti järgi toodeti ka NSVL-s värvifilmi. Hiljem (70ndad 80ndad) said kõvemad tegijad ja olulisemad projektid Moskva kaudu ka Kodaki toodangut. Oli ka juhuseid, kus filmiinimesed külastades välismaa festivale suutsid ise paar rulli Kodakit ära tuua ja hoidsid seda tähtsamateks võteteks.
Pisut asjaga kursis oleva inimesena julgen väita, et probleem polnud reeglina mitte filmis ja selle saadavuses vaid ilmutamises. Värvimaterjali ilmutamine oli keeruline protsess ja nõudis oskusi teadmisi ja töötingimusi. Kuna värvilise fotokeemia aurud on väga mürgised oli vaja erilisi võimsa ventilatsiooniga ruume ja tõmbekappe. Temperatuur värviliss protsessi peab olema ühtlane ja ei tohi kõikuda üle 0,5 kraadi. Pealesõjaaegne nõukogude värvifilm DS2 andis korralikul ilmutamisel väga kauneid tulemusi ja negatiivid on siiamaani säilinud värve oluliselt kaotamata. Mustvalge film oli vähenõudlik ja seda sai ilmutada ka suuremate temperatuurikõikumistega saades ikka talutavaid tulemusi. Tallinnfilm hakkas värvilist materjali ilmutama alles aastal 1976.
Moskvas asuvad originaalid on palju paremas seisukorras. Näiteks Viimne Reliikvia osteti Moskvast selleks, et seda digitaalselt restaureerida. Kohaliku koopia restaureerimine oleks olnud liiga keeurline=kallis. (neid näiteid on veel muidugi) Samas tuleb mainida, et vastavalt kehtivale hinnakirjale filmist koopia tegemine Moskva arhiivis ei ole ka üldse mitte odav lõbu.
Pisut asjaga kursis oleva inimesena julgen väita, et probleem polnud reeglina mitte filmis ja selle saadavuses vaid ilmutamises. Värvimaterjali ilmutamine oli keeruline protsess ja nõudis oskusi teadmisi ja töötingimusi. Kuna värvilise fotokeemia aurud on väga mürgised oli vaja erilisi võimsa ventilatsiooniga ruume ja tõmbekappe. Temperatuur värviliss protsessi peab olema ühtlane ja ei tohi kõikuda üle 0,5 kraadi. Pealesõjaaegne nõukogude värvifilm DS2 andis korralikul ilmutamisel väga kauneid tulemusi ja negatiivid on siiamaani säilinud värve oluliselt kaotamata. Mustvalge film oli vähenõudlik ja seda sai ilmutada ka suuremate temperatuurikõikumistega saades ikka talutavaid tulemusi. Tallinnfilm hakkas värvilist materjali ilmutama alles aastal 1976.
(04-03-2012, 20:46 PM)TeeTL Kirjutas: Mul ei ole fakte, lihtsalt ehk keskmisest suurem huvi filminduse vastu, aga väidan, et vene värvifilm oli 50-ja 60-nendatel aastatel - a)suures osas praak, b)samasugune defitsiit kui importvärvifilm.
(Siia lisandub teadmine, et näiteks normaalset laiatarbe fotofilmi NSVLis ei õpitudki tegema.)
(04-03-2012, 22:39 PM)Mister X Kirjutas: Samas ei oska ütelda, kas Tallinfilmi teoste originaalnegatiivid on Moskva Gosfilmfondi arhiivis paremas seisundis kui siinsed koopiad.
Moskvas asuvad originaalid on palju paremas seisukorras. Näiteks Viimne Reliikvia osteti Moskvast selleks, et seda digitaalselt restaureerida. Kohaliku koopia restaureerimine oleks olnud liiga keeurline=kallis. (neid näiteid on veel muidugi) Samas tuleb mainida, et vastavalt kehtivale hinnakirjale filmist koopia tegemine Moskva arhiivis ei ole ka üldse mitte odav lõbu.