[valdo]

Värvilisi fotomaterjale toodeti Nõukogude Venamaal juba enne sõda. Sõjaeelses Eesti Vabariigis liikus ka värvimaterjale, aga need olid reeglina Kodaki toode. Peale sõda kasutati värvifilme DS2 DS3 DS4 ja varastel 60ndatel juba ka sotsmaade Orwo ja Foma toodangut. Ühe Orwo retsepti järgi toodeti ka NSVL-s värvifilmi. Hiljem (70ndad 80ndad) said kõvemad tegijad ja olulisemad projektid Moskva kaudu ka Kodaki toodangut.

Niipalju kui mina olen vanu värvifilme näinud, oli sõjaeelne (1930ndate lõpu ja 1940ndate alguse) Saksa AGFA tehnoloogia klass omaette, mida ei ületatud mujal riikides enne 1960-70ndaid.

Need käputäied UFA-stuudio täispikad värvifilmid, mis suudeti valmis vändata enne vana Saksamaa hävingut 1945, on säilitanud oma erakordselt kirkad ja puhtad värvid, seda ka ilma restaureerimata.

Mõned näited restaureerimata, kuid kvaliteetselt digiteeritud klippidest:

- http://www.youtube.com/watch?v=Q7cH1sQAmUQ (Große Freiheit Nr. 7, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=4frPXKrxgIE (Große Freiheit Nr. 7, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=oZ4hrO-hQLc (Die Frau meiner Träume, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=izVdX_yjjhE (Die Frau meiner Träume, 1944);

- http://www.youtube.com/watch?v=V0e5g13QB5U (Münchhausen, 1942/43).

Samale AGFA-filmile filmiti ka sõjajärgsed nõukogude tippsündmused, sest palju filmimaterjali toodi peale 1945 reparatsioonina N.Liitu. Aga seda vaid 1940ndate teisel poolel.

Näiteks USA ja Prantsusmaa värvifilmide värvide kirkus saavutas sama taseme alles 1950ndate teisel poolel.