30-03-2012, 20:06 PM
(30-03-2012, 10:00 AM)Tift Kirjutas: Vahest, lihtsuse huvides, kasutaks siiski klaasi, paigalduse juures aga ei kasutaks näiteks silikooni, vaid ..noh, tihendit näiteks? Jätaks klaasile liikumisruumi raami sisse ja oleks pragunemise oht ka väiksem .Arvan, et oleneb tugevalt klaasist ka. Vene ajal oli kuulda, et päikesekollektorite ehitajad olid klaasi purunemisega tihti hädas. Asi vist selles, et veneaegne klaas on väga ebaühtlase paksusega. Oma majalgi paistab vene klaas nurga all vaadates laineline. Vaata nagu naerutoa peeglit. Võimalikud on ka muud ebaühtlused, ntx koostises. Nii tekivad soojenedes sisepinged ja klaas läheb katki. On ka akna ees iseenesest mõra sisse löönud ja lõpuni jooksnud.
Mäletan artiklit "Sotsialistlikus Põllumajanduses", kus tutvustati iseehitatud päikesekollektorit. Probleem oli lahendatud kahekordse klaasiga. Alumine klaas oli laotud lahtistest juppidest, mis andsid vabalt liikuma. Pealmine siis ühest tükist ja raamis kinni. Nii olevat pidama jäänud.
Ise olen ühe suve katsetanud veesoojendit ja hoidsin hinge kinni - kas klaas läheb puruks või ei. Ei läinud. Tea kas sattus hea klaas, või mis? Kasutatud aken oli sügavalt veneaegne ja on terve siiamaani. See paneel ootab uut radikat.
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.