[Janka]

Viimasena kõlanud mõtet pooldan ka mina.
Kuna sõidan tihti rattaga, ning külateedelgi hirm nahavahel, kui suured palgi-rekkad külje alt mööda sõidavad. Kui sõidaks mõõduka kiirusega siis oleks asi veel positiivne, aga kiirused kasvavad meeletult suurteks.
T.M

Jahh, külateed, milline väljendus toob kohe silme ette kruusateel kimavast sõidu- või veoautost, millel uhke tolmusaba järel.
Jällegi toon võrdluseks frankide riigi, mille ühes provintsis pea kolm aastat elasin-töötasin. Seal säärast asja ei kohanudki, et autojuht oleks teel liikuva jalakäija või ratturi sellesse tolmupilve nii koledal kombel matnud, nagu siinsel maal autojuhtide meelest ainuõige tegu on.
Kiirus võeti ikka nii kuradima minimaalseks, et kui jalgsi liikusin, tekkis eneselgi imelik tunne, et mis toimub, miks see auto minust teosammul möödub..., aga kui ise autoroolis samamoodi käitusin ja liivateel kohatud jalgrattur tänutäheks käega viipas, taipasin koheselt, milles point ja viipasin vastu.
Pean tagantjärele ütlema, et selline vastastikune viisakus oli vähemalt Aquitaine'i provintsis üks äärmiselt teretulnud ja tujutõstev nähtus ning nüüd, olles taas tagasi Eestimaal, igatsen kohutavalt-kohutavalt sinna tagasi. Vaid poolteist kuud olen kodus olnud ja ausalt, mehed, juba on kõrimulguni sellest depressiivsest iseteadlikust ebaviisakast ninad-püsti keel-põses seltskonnast, kes siin rooli keerab.