[denis23]

Siinkohal minul meenub üks tõesti veidi piinlik loo mis minuga juhtus.

Kunagi, veel 10 aastat tagasi, ostsin mina ühes Lilleküla eramust, kaks vana Volga "kihvidega" stanget. Müüjaks on üks vanem härra. Uhke suur ilus 60-ndate maja oli, tõsi küll, natukene väsinud, nagu need vanad majad ikka. Stanged olid roostes, kuid sirged ning maksid ainult 100 eek/paar, aga tol ajal hinnad olidki vist sellised. Maksin raha ning lubasin nende järgi tulla. Ühe sõnaga, mõnel põhjusel, mis oli tegelikult ka eelkõige minu lohakus, jäi tulemata.

Ja siis umbes paar aastat tagasi tekkis minul vajadus nende järele. Nohh..mis seal ikka. Ostsin suure kommikarbi ja läksin kohale. Koputasin ust. Vanadaam küsis uste tagant - kes see on.
Ma ütlesin - vabandust, kas teie abikaasa on kodus?
Vastuseks - abikaasa on surnud.

Vaat siis oli päris piinlik tunne. Siiski pressisin endast välja sõnad "ostsin kunagi temast paar Volga asja"
Uks läks lahti ja vanadaam küsis - "Aga kus te kogu aeg olite siis? Need stanged ootavad teid"

No eks see piinlik tunne kasvas veelgi. Ja mitte ilma asjata, eks...Kokkuvõtteks on need stanged nüüd ülekroomitud ning minu auto küljes. Aga eks siiani veidi piinlik selle juhtumi pärast.

Ühe sõnaga, selle loo moraal on selline, et vanade inimestega kaupa tehes peab olema ikkagi topelt korrektne ja täpne...