[Raudpats]

Kunagi ammu, umbes 1988 aastal tegi minu tuttava tuttav minu 2106 karburaatorile täiendava düüsi. Selleks oli hästi jäme süstla nõel.Karburaator võeti maha ja siis pika peenikese puuriga ta puuris õigesse kohta augu. Sinna auku paigutati nõel. Nõelal on ots viltune , kui on õiges asendis , siis tekib viltuse osa alla hõrendus , mis imeb vett sisse silindritesse.ja nõeloli ise ka segukoonuse suhtes kaldu paigaldatud. Nõela kinnitamiseks kasutati mingit imelikku liimi,mida mitte kusagilt saada ei olnud. Nõelast edasi läks tilguti voolik (meditsiiniline) ja otsas oli siis mingi plastkanister. Kanister oli umbes 8 liitrine , aga eriliselt õhuke.see paigutati külili, et vedeliku tasapind muutuks vähe töö käigus. Vooliku peal oli ka tilguti kraan või regulaator, mis oli soovitav mootori seismise ajaks kinni panna. Kanistrisse läks tavaline vesi. Karburaatorit ka timmiti natuke ringi.Sõitsin selle viguriga vist umbes aasta, siis juhtus midagi selle nõelaga ja ei mäleta , mis edasi sai. Bensiinikulu oli väiksem, kui enne. Võimsuse kasvu oli ka tunda.Kui vesi sai otsa, siis mootori töö halvenes märgatavalt. Selle aastaga sumbuti läbi ei roostetanud, auto müüsin üsna ruttu maha, ei oska roostekahjustuste kohta midagi öelda. Nukkvõlli vahetasin (no see oli küll täitsa teistel põhjustel) ,remondimees imestas, et mootor seest nii puhas oli - ei mingit nõge ega õlisodi. Oli see siis vee lisamisest või mitte, ei oska öelda.No eks vanad tsiklimehed teavad kindlasti , et uduse ilmaga oli tsiklil kõige parem minek. See siis tingitud nendest õhus olevatest vee molekulidest, mis silindri täituvust suuresti parandavad. Sama põhimõtet oli kasutatud ka selles minnu Žiguli karburaatoris.