12-10-2012, 15:09 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 12-10-2012, 15:13 PM ja muutjaks oli Aspelund.)
Siit siis ksf! Jurkman erutanud tekst AutoBild Eesti 2007. aasa novembrikuisest numbrist. Kirjatud isikliku kogemuse alusel, sellele tekstile kirjutaks kõhkluseta alla ja praegu. Bussiradasid ei õnnestunud siis näha veel isegi õudusunenägudes.
Kopeeritud muutmata kujul algallikast:
Autovihkajad ja surnubussid
Tallinn on omamoodi kummaline linn. Esiteks on ta loomulikult Eesti pealinn ja valitsusaparatuuri asupaik. Kohati tundub aga, et tegu on ka Eesti autovihkajate pealinnaga.
Põhjust nii arvata annab mulle see, mida ma näen iga päev Tallinna liikluses. Esiteks teede remont ja selle organiseerimisega kaasnevad mõttepausid, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb.
Hiljutine näide – remonti läks Peterburi teel olev viadukt. Liiklemiseks on alles üks sõidurada mõlemas suunas. Loomulikult kolis linna sisse tulev liiklus kohe üle Lasnamäe kanalisse. Aga üllatus-üllatus: samal ajal otsustati Mustakivi keskuse juures alustada jalakäijate tunneli rajamist. Sealgi piirati liiklust ja organiseeriti tõsine segadus tipptundidel. Selle asemel, et oodata ühe ehitusega niikaua, kuni teine lõplikult valmis saab.
Täiesti eraldi teema on parkimine Tallinnas. See, et tasulise parkimise ala on varsti kogu pealinna territoorium, ei tasu mainimistki. Teiseks autoomanikele kättemaksmise kohaks näivad olevat parklad, täpsemalt nende arvu kiire kahandamine. Iga kuu kaob järjekordse pilvelõhkuja-ärimaja alla mõni plats, kuhu siiani võis rahulikult auto jätta. Ning loomulikult ei raisata kallist majapinda parkimiskohtade rajamiseks, vaid nende leidmine jäetakse uusehitiste asukate enda fantaasia hooleks.
Sõitke siis bussiga, soovitab linnavõim. Väga hea, sõidame. Aga teate te, et teatud liinidel sõidavad rahvasuus “surnubussideks” kutsutavad liikurid? Nende sõitjateruumis valitseb talvel sama miinustemperatuur nagu õueski, erinevuseks see, et tuul ei puhu peale. Eriti hull on lugu busside haagistega, kus töötavate kütteseadmete olemasolu saab tuvastada harva. Ju siis sõidavad need öösel surnuveokitena, et elav reisijaskond ja kütteseadme sisselülitamine hommikul ununeb.
Üha rohkem on mul tunne, et linna transpordikorralduses ei taheta muuta midagi enne, kui kütuseaktsiis ühe kindla erakonna parteikassasse jooksma hakkab. Aga võibolla muutub midagi siis, kui too erakond ja saamatud ametnikud järgmistel valimistel võimult lihtsalt minema pekstakse?
Tarmo Riisenberg
Kopeeritud muutmata kujul algallikast:
Autovihkajad ja surnubussid
Tallinn on omamoodi kummaline linn. Esiteks on ta loomulikult Eesti pealinn ja valitsusaparatuuri asupaik. Kohati tundub aga, et tegu on ka Eesti autovihkajate pealinnaga.
Põhjust nii arvata annab mulle see, mida ma näen iga päev Tallinna liikluses. Esiteks teede remont ja selle organiseerimisega kaasnevad mõttepausid, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb.
Hiljutine näide – remonti läks Peterburi teel olev viadukt. Liiklemiseks on alles üks sõidurada mõlemas suunas. Loomulikult kolis linna sisse tulev liiklus kohe üle Lasnamäe kanalisse. Aga üllatus-üllatus: samal ajal otsustati Mustakivi keskuse juures alustada jalakäijate tunneli rajamist. Sealgi piirati liiklust ja organiseeriti tõsine segadus tipptundidel. Selle asemel, et oodata ühe ehitusega niikaua, kuni teine lõplikult valmis saab.
Täiesti eraldi teema on parkimine Tallinnas. See, et tasulise parkimise ala on varsti kogu pealinna territoorium, ei tasu mainimistki. Teiseks autoomanikele kättemaksmise kohaks näivad olevat parklad, täpsemalt nende arvu kiire kahandamine. Iga kuu kaob järjekordse pilvelõhkuja-ärimaja alla mõni plats, kuhu siiani võis rahulikult auto jätta. Ning loomulikult ei raisata kallist majapinda parkimiskohtade rajamiseks, vaid nende leidmine jäetakse uusehitiste asukate enda fantaasia hooleks.
Sõitke siis bussiga, soovitab linnavõim. Väga hea, sõidame. Aga teate te, et teatud liinidel sõidavad rahvasuus “surnubussideks” kutsutavad liikurid? Nende sõitjateruumis valitseb talvel sama miinustemperatuur nagu õueski, erinevuseks see, et tuul ei puhu peale. Eriti hull on lugu busside haagistega, kus töötavate kütteseadmete olemasolu saab tuvastada harva. Ju siis sõidavad need öösel surnuveokitena, et elav reisijaskond ja kütteseadme sisselülitamine hommikul ununeb.
Üha rohkem on mul tunne, et linna transpordikorralduses ei taheta muuta midagi enne, kui kütuseaktsiis ühe kindla erakonna parteikassasse jooksma hakkab. Aga võibolla muutub midagi siis, kui too erakond ja saamatud ametnikud järgmistel valimistel võimult lihtsalt minema pekstakse?
Tarmo Riisenberg
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!