[v6sa]

Kunagi ammu sai osa võetud mingist künniõppusest, kus lektoriks oli mingi künnimeister, mitme kuldadra omanik jne. Tema jutu järgi tuli adra regulli alustada rööpe reguleerimisest . Esmalt paika parem tagaratas, nii, et esimese tera ja ratta vahe oleks sama lai kui korpuse töölaius. Ader peab taga olema vabalt, ei tohi olla pinges. Vasakpoolsed rattad (MTZ näitel) max. laiusele ja parem esiratas pärast põllul regullida vastu künnivao seina. Kui on kuiv sügis, siis polevat vaja vasakuid rattaid näppida, aga vihmaga pidi kasu olema. Selline regull pidi tagama muretu töö, pole vaja pingsalt jälgida, kuhu traktor läheb. Ader hoiab ise traktori õigel kursil.

Vahepukist. See, et see sidur seal midagi kaitseb, on pigem linnalegend. Metsamehed viskavad tavaliselt selle 82 puki sealt minema ja asemele läheb vana 52 pukk. Masinad töötavad ja järgi ei anna midagi. Ja kogu aeg on saja protsendiliselt tagatud neljaratta vedu, niivõrd-kuivõrd seda võimaldab esisilla diferentsiaal.

Künni kohta käiv on õige, kuid kehtib sellisena vaid korralikult keskel paikneva tavaadra puhul. Siis võivad rööpmed erineda.

Praeguse aja atradel on nihutatav nii veolatt kui muudetav esimese saha laius. Ikka selleks, et ei peaks traktorit ümber häälestama

Pöördadra puhul peab kõik olema sümmeetriline - adra enda ehituse tõttu püsivad seaded õigena. Ainuke nõue on, et tagarehvide sisekülgede vahe peab olema piisav, et ader mõlemat pidi kündes annaks nõutud laiusega esimese viilu välja. Praegune levinud soovitus on 125 cm... Russi tavaline rööbe 1800 mm jätab sisekülgede vaheks 118...

On õige, et mõistusega asja võtval juhil kestavad kõik asjad. Siiski ei ole russi "murtud" esisild heas maines mitte oma vastupidavuses...