26-10-2012, 12:31 PM
Tervitusi/uudiseid Baikonurilt!
Hakatuseks vastus ksf! karvik´ule. Mina ehitan nii 20 kui ka 25 cm süsteemi.
Kommentaariks niipalju, et ega ma oma eelmisse postitusse ilma asjata neid lõbusaid pilte ei lisanud. Need peaks veidi illustreerima kogu asja töömahukust ja ajakulu. Esiteks selle kõrgtsivilisatsiooni eluteguvuse jääkide koristamist. Ja teiseks seda, et sellise kivihunniku kohta otsa vundamentide tegemine on paras sürrealism, kohati tuli kasutada meelevaldseid nippe. Keegi kuskil kiitles, et rakettahju viskab valmis kahe päevaga. Ei kahtle. Aga see eeldab, et on paras ports rahvast ja pädev projektijuht, kes teab täpselt, mida ja kuidas teha ning oskab teisi juhendada. Mina aga toimetan sisuliselt üksinda, kattes kogu vahemiku abitöölisest projektijuhini, maavarade kaevandamisest arvutuste/joonisteni (mõttetööni), rääkimata kõigi operatsioonide praktilisest teostusest. Ja naine karjub nagu multifilmis: "Kiiremini, Griša! Ma olen sinu õnnetus!"
Aga peamine on see, et Juri Gagarin on startinud ega kavatsegi enam alla tulla. Pilti kah:
Algus oli kõike muud kui paljutõotav, võiks öelda masendav. Asi läks nagu ilusti käima, aga mingil hetkel oli tunne, et toas põleb lõke. Kui esmakütmise järel esimesest puhastusluugist sisse vaatasin, lainetas tuharuumi põhjas kena luikede järv. Vett tilkus ka ühest torude keevituskohast, mis oli saanud ebahermeetiline. Antud kontekstis oli see muidugi hea. Tasahilju läks asi muidugi järjest paremaks. Aga jälle: kui soojust tekkis niipalju, et see jõudis vett aurutama hakata, tekkis temperatuurilangus ja oli "lõke keset põrandat" tunne. Muidugi olin ise ka natuke loll, alahinnates korstnaga seonduvat. Oleks pidanud korstnat ette soojendama ja teise kolde jaoks tehtud augud korralikult kinni toppima. Kui seda tegin, läks sai tunduvalt paremaks.
Sai konsulteeritud ka ühe "kaaskannatajaga". Sealt kõlas alguse kohta lause: "Vea nagu traktoriga," ja peas oli idanenud ka mõte kogu see "lollus" maha lõhkuda. Tema oli kõgõnudsija (võrukeelne vaste kõigeimejale) abil saanud kätte üle kolme liitri (!) vett. Siinkohal kerkis pähe vallatu mõte, oh kui hea oleks segu tegemiseks kasutada vee asemel mõnd väikese aurustumissoojusega vedelikku, näiteks bensiini või eetrit Muuseas, teeklaasitäie vee jahtumisel 100st 20ne kraadini pidi vabanema nii palju energiat, et sellest piisab Moskvitši tõstmiseks 5,2 meetri kõrgusele. Ja kuna soojendamiseks tuleb see energia "sisse panna", siis pole ime, et algus on vaevaline, sisuliselt tuleb tulel vee aurutamiseks liinibusse "katusele tõsta". Ega siin muu ei aita, kui kütmine, kütmine ja veelkord kütmine.
Aga ega enne värk täie rauaga tööle ei hakkagi, kui torude ümber olev saviliiva mass läbi kuivanud ei ole. Ses suhtes pole vahet, kas toru on "alasti" nagu lisatud pildil või ümbritsetud niiske massiga. Mõlemal juhul tekib kiire jahtumine. Spetsialist soovitas isegi puhvaikad lahtiste torude peale visata, mida ma siiski ei teinud.
Nüüd sain ka aru, miks kasutatakse seda jäledat tünni. Asi edeneb tunduvalt kiiremini ja on lihtsam. Pole ju probleemi otsida või lasta valmistada mõni esteetiline (tulekindlast/roostevabast) tünn. Telliste puhul, nagu mina tegin, läheb kõvasti rohkem aega. Peab arvestama vuukide paksusega ja kivide lõikamine, eriti kui pole spetsiaalset pinki, on üks nüri tegevus. Ja kondentsi peaks tünni puhul kah vähem tekkima.
Teine nüanss on vanade telliste kasutamine, mis eeldab kõigi kivide individuaalset diagnostikat, seda nii esteetilises kuid veelgi enam sisulises mõttes. Seega minu siiras soovitus: kui keegi tahab sellist vägitükki korrata, siis kasutage uusi kive. Aga ka need teatud kuju/mõõduhälvetega. Tean pottseppi, kes ka mitutuhat kivi ükshaaval üle mõõdavad ja millimeetrite kaupa eri hunnikutesse sordivad.
Aga vanad Võrukivid on sellised, mis ajavad peast halliks ja lolliks. Sirgeid tahke on ainult 3 (kui sedagi) ja otsast vaadates ei meenuta nad mitte ristkülikut vaid pigem poolkuud. Sellistest asjadest millegi sirge tegemine on paras katsumus, eriti väheste kogemuste puhul. Ma mõtlesin välja ka teooria, miks selliseid kõverikke üldse toodeti. Ilmselt arvestati, et õige nõukogude töömees on nagunii pastajanna purjus või pohmellis. Kui talle sirged kivid kätte anda, on tulemus kõver. Kõverate kivide puhul tuli loota, et kivide kõverus ja töölise "kõver" silm sattuvad vastandfaasi ja tulemus saab enam-vähem sirge.
Telliste ja pliidiraua kombinatsiooni puhul mainin veel seda, mõistlikum on kasutada rauda nr 4. Minul on nr 3 ja lapiti telliste puhul pidin "torni" laduma 4cm paksustest šamottidest ja isolatsiooni jaoks jäi ikkagi üsna vähe ruumi. Samas on lapiti tellised "ahjulikumad", salvestades rohkem soojust. Veel startimata "Tereškova" tuleb serviti tellistes ja "normaalsetest" šamottidest, aga sealgi jääb isolatsioon ruumipuudusel minimaalseks.
Hakatuseks vastus ksf! karvik´ule. Mina ehitan nii 20 kui ka 25 cm süsteemi.
Kommentaariks niipalju, et ega ma oma eelmisse postitusse ilma asjata neid lõbusaid pilte ei lisanud. Need peaks veidi illustreerima kogu asja töömahukust ja ajakulu. Esiteks selle kõrgtsivilisatsiooni eluteguvuse jääkide koristamist. Ja teiseks seda, et sellise kivihunniku kohta otsa vundamentide tegemine on paras sürrealism, kohati tuli kasutada meelevaldseid nippe. Keegi kuskil kiitles, et rakettahju viskab valmis kahe päevaga. Ei kahtle. Aga see eeldab, et on paras ports rahvast ja pädev projektijuht, kes teab täpselt, mida ja kuidas teha ning oskab teisi juhendada. Mina aga toimetan sisuliselt üksinda, kattes kogu vahemiku abitöölisest projektijuhini, maavarade kaevandamisest arvutuste/joonisteni (mõttetööni), rääkimata kõigi operatsioonide praktilisest teostusest. Ja naine karjub nagu multifilmis: "Kiiremini, Griša! Ma olen sinu õnnetus!"
Aga peamine on see, et Juri Gagarin on startinud ega kavatsegi enam alla tulla. Pilti kah:
Algus oli kõike muud kui paljutõotav, võiks öelda masendav. Asi läks nagu ilusti käima, aga mingil hetkel oli tunne, et toas põleb lõke. Kui esmakütmise järel esimesest puhastusluugist sisse vaatasin, lainetas tuharuumi põhjas kena luikede järv. Vett tilkus ka ühest torude keevituskohast, mis oli saanud ebahermeetiline. Antud kontekstis oli see muidugi hea. Tasahilju läks asi muidugi järjest paremaks. Aga jälle: kui soojust tekkis niipalju, et see jõudis vett aurutama hakata, tekkis temperatuurilangus ja oli "lõke keset põrandat" tunne. Muidugi olin ise ka natuke loll, alahinnates korstnaga seonduvat. Oleks pidanud korstnat ette soojendama ja teise kolde jaoks tehtud augud korralikult kinni toppima. Kui seda tegin, läks sai tunduvalt paremaks.
Sai konsulteeritud ka ühe "kaaskannatajaga". Sealt kõlas alguse kohta lause: "Vea nagu traktoriga," ja peas oli idanenud ka mõte kogu see "lollus" maha lõhkuda. Tema oli kõgõnudsija (võrukeelne vaste kõigeimejale) abil saanud kätte üle kolme liitri (!) vett. Siinkohal kerkis pähe vallatu mõte, oh kui hea oleks segu tegemiseks kasutada vee asemel mõnd väikese aurustumissoojusega vedelikku, näiteks bensiini või eetrit
Muuseas, teeklaasitäie vee jahtumisel 100st 20ne kraadini pidi vabanema nii palju energiat, et sellest piisab Moskvitši tõstmiseks 5,2 meetri kõrgusele. Ja kuna soojendamiseks tuleb see energia "sisse panna", siis pole ime, et algus on vaevaline, sisuliselt tuleb tulel vee aurutamiseks liinibusse "katusele tõsta". Ega siin muu ei aita, kui kütmine, kütmine ja veelkord kütmine. Aga ega enne värk täie rauaga tööle ei hakkagi, kui torude ümber olev saviliiva mass läbi kuivanud ei ole. Ses suhtes pole vahet, kas toru on "alasti" nagu lisatud pildil või ümbritsetud niiske massiga. Mõlemal juhul tekib kiire jahtumine. Spetsialist soovitas isegi puhvaikad lahtiste torude peale visata, mida ma siiski ei teinud.
Nüüd sain ka aru, miks kasutatakse seda jäledat tünni. Asi edeneb tunduvalt kiiremini ja on lihtsam. Pole ju probleemi otsida või lasta valmistada mõni esteetiline (tulekindlast/roostevabast) tünn. Telliste puhul, nagu mina tegin, läheb kõvasti rohkem aega. Peab arvestama vuukide paksusega ja kivide lõikamine, eriti kui pole spetsiaalset pinki, on üks nüri tegevus. Ja kondentsi peaks tünni puhul kah vähem tekkima.
Teine nüanss on vanade telliste kasutamine, mis eeldab kõigi kivide individuaalset diagnostikat, seda nii esteetilises kuid veelgi enam sisulises mõttes. Seega minu siiras soovitus: kui keegi tahab sellist vägitükki korrata, siis kasutage uusi kive. Aga ka need teatud kuju/mõõduhälvetega. Tean pottseppi, kes ka mitutuhat kivi ükshaaval üle mõõdavad ja millimeetrite kaupa eri hunnikutesse sordivad.
Aga vanad Võrukivid on sellised, mis ajavad peast halliks ja lolliks. Sirgeid tahke on ainult 3 (kui sedagi) ja otsast vaadates ei meenuta nad mitte ristkülikut vaid pigem poolkuud. Sellistest asjadest millegi sirge tegemine on paras katsumus, eriti väheste kogemuste puhul. Ma mõtlesin välja ka teooria, miks selliseid kõverikke üldse toodeti. Ilmselt arvestati, et õige nõukogude töömees on nagunii pastajanna purjus või pohmellis. Kui talle sirged kivid kätte anda, on tulemus kõver. Kõverate kivide puhul tuli loota, et kivide kõverus ja töölise "kõver" silm sattuvad vastandfaasi ja tulemus saab enam-vähem sirge.
Telliste ja pliidiraua kombinatsiooni puhul mainin veel seda, mõistlikum on kasutada rauda nr 4. Minul on nr 3 ja lapiti telliste puhul pidin "torni" laduma 4cm paksustest šamottidest ja isolatsiooni jaoks jäi ikkagi üsna vähe ruumi. Samas on lapiti tellised "ahjulikumad", salvestades rohkem soojust. Veel startimata "Tereškova" tuleb serviti tellistes ja "normaalsetest" šamottidest, aga sealgi jääb isolatsioon ruumipuudusel minimaalseks.