02-11-2012, 23:05 PM
No nii. Vot nüüd olen ma olukorras, kus mõistus vajus testikulaarsele nivoole ja terake klassikalist potsepatarkust kulub marjaks ära.
Asi selles, et hindasin kiviresurssi valesti ja kivid saivad otsa. Tegemist omaaegsete Aseri (???) tellistega, mille eripära on selles, et nende mõõt on 115mm tavapärase 120mm asemel. Ainuke, mida kaubandusvõrgus ligilähedase mõõduga pakutakse, on šamott. Küsingi, et kas ei juhtu midagi hullu, kui viimane rida šamottidest teha? Mõnes mõttes isegi hea, sest viimane rida saab ju otse "tornist" kõige valusama laksu. Välimus (üks rida valget, ülejäänud punased) on muidugi maitse asi. Teoorias eri kividel muidugi erinev soojuspaisumine jne, aga viimase pliidiraua aluse rea puhul ei mängi vast rolli. Või mängib? Kogu see jaht millimeetritele on vajalik selleks, et "torni" otsa ja pliidiraua vahele jääks nõutavad 7 cm. Praeguse seisuga olen ses suhtes "graafikus". Ja taas - oh kui lihtne oleks kasutada tünni!
Kõige iroonilisem kogu asja juures on see, et ma ise raiskasin õiged kivid mõtlematult ära. Ilmeslt löövad välja kadunud vanaema geenid, kes tegutses nagu Duracelli jänes ja mõtlemisega pead ei vaevanud
Mina panin ca 15 kivi lapiti Juri Gagarini alt teiseks reaks, süüvimata mõõtmetesse. Ja neid sealt kätte saada on nagu pisut problemaatiline Ja nüüd ongi küsimus selles, kas panna šamotid, või loota, et kellelgi vanadest varudest sääraseid kive on. Tervelt 2 tükki olen küla pealt isegi leidnud, millest üks, kasutades Olev Remsu väljendit, oli kõver nagu Räbovõitra m***.
Teine probleem on praeahju install. Ostsin malmist praeahju. Kas ta ka tööle hakkab, selgub ainult katsetuste käigus. Ja kui ei hakka, on vähemalt ilus vaadata. Ja kui vaatamisest isu täis, saab selle ilma märgatava hävinguta maha müüa. Teoorias on on küll malmi ja telliste soojuspaisumine üsna ühte auku, aga kas praktikas peaks neile midagi "mahendavat" vahele panema? Kui, siis mis see olla võiks? Vanasti olla kasutatud asbestpappi, aga tänapäeval hakkavad kõik seda sõna kuuldes juukseid kakkuma.
Muuseas mõtlesin lugupeetud Motamehe õppetussõnade üle sügavalt järele, sain oma kompleksidest üle ja ostsin K-Rautast puhuri. Sellega seoses on rääkida lõbus lugu, aga sellest järgmisel korral.
...järgneb...
Asi selles, et hindasin kiviresurssi valesti ja kivid saivad otsa. Tegemist omaaegsete Aseri (???) tellistega, mille eripära on selles, et nende mõõt on 115mm tavapärase 120mm asemel. Ainuke, mida kaubandusvõrgus ligilähedase mõõduga pakutakse, on šamott. Küsingi, et kas ei juhtu midagi hullu, kui viimane rida šamottidest teha? Mõnes mõttes isegi hea, sest viimane rida saab ju otse "tornist" kõige valusama laksu. Välimus (üks rida valget, ülejäänud punased) on muidugi maitse asi. Teoorias eri kividel muidugi erinev soojuspaisumine jne, aga viimase pliidiraua aluse rea puhul ei mängi vast rolli. Või mängib? Kogu see jaht millimeetritele on vajalik selleks, et "torni" otsa ja pliidiraua vahele jääks nõutavad 7 cm. Praeguse seisuga olen ses suhtes "graafikus". Ja taas - oh kui lihtne oleks kasutada tünni!
Kõige iroonilisem kogu asja juures on see, et ma ise raiskasin õiged kivid mõtlematult ära. Ilmeslt löövad välja kadunud vanaema geenid, kes tegutses nagu Duracelli jänes ja mõtlemisega pead ei vaevanud
Mina panin ca 15 kivi lapiti Juri Gagarini alt teiseks reaks, süüvimata mõõtmetesse. Ja neid sealt kätte saada on nagu pisut problemaatiline Ja nüüd ongi küsimus selles, kas panna šamotid, või loota, et kellelgi vanadest varudest sääraseid kive on. Tervelt 2 tükki olen küla pealt isegi leidnud, millest üks, kasutades Olev Remsu väljendit, oli kõver nagu Räbovõitra m***. Teine probleem on praeahju install. Ostsin malmist praeahju. Kas ta ka tööle hakkab, selgub ainult katsetuste käigus. Ja kui ei hakka, on vähemalt ilus vaadata. Ja kui vaatamisest isu täis, saab selle ilma märgatava hävinguta maha müüa. Teoorias on on küll malmi ja telliste soojuspaisumine üsna ühte auku, aga kas praktikas peaks neile midagi "mahendavat" vahele panema? Kui, siis mis see olla võiks? Vanasti olla kasutatud asbestpappi, aga tänapäeval hakkavad kõik seda sõna kuuldes juukseid kakkuma.
Muuseas mõtlesin lugupeetud Motamehe õppetussõnade üle sügavalt järele, sain oma kompleksidest üle ja ostsin K-Rautast puhuri. Sellega seoses on rääkida lõbus lugu, aga sellest järgmisel korral.
...järgneb...