04-11-2012, 23:41 PM
Õnneks on kaduvikku läinud aeg, kus oli kindel, et 20.00 on kolm multifilmi või lastesaade, 20.30 AK ja 21.00 Vremja.
Sellest, mis on prime time, ehk hetk, kuhu kõik oma parimad ja kallimad saated üritavad torgata, saab lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Prime_time
Lühidalt on see kõige suurema auditooriumiga telerivaatamise aeg, kus on ühtlasi kõige kallimad reklaamid. Reklaam on asi, mille najal tele elab. Seega üritavad kõik saada endale suurima osa sellest rahast. Seega ka meeleheitlik punnitamine erinevate saadetega, mis teoreetiliselt raha sisse tooks. Olgu siis Kaltsud tähtedega, Sandid jääl või Eesti otsib idiooti. Jah, seejuures minnakse üksteise kõride kallale, lootuses, et just kanali A saade on vaadatavam kui kanali B saade.
ETV on siinkohal erandiks: tema elab riigieelarvest. Küll aga arvestavad nad magusajaga oma oluliste saadete seadmisel. Pealtnägija on selles osas vaieldamatu liider.
Kuidas hinnatakse vaadatavust? Ei, keegi ei ole telerisse pannud salaprogrammi või ei luura akna taga. Paranoiaga pole siin midagi peale hakata. Selleks on mitu võimalust.
Esiteks küsitlus. Helistatakse läbi kogus X inimesi (erinevad vanused, naised/mehed, elukohad), küsitakse, mida te vaatate/vaatasite ja sellest tehakse üldistus kogu elanikonna osas.
Teine võimalus: hinnata vaadatavust näiteks Elioni purgi abil. Põhimõtteliselt näeb Elionis ära, kui palju inimesi parajasti ühte või teist kanalit vaatab, kuidas see ajaliselt muutub jne. Seda andmestikku saab samuti kanda üle suuremate rahvahulkade peale.
Vanasti kasutati ka vaatamispäevikuid ja spetsiaalseid lugereid, mis fikseerisid teleri sisselülitamise ja ka kanalite vahetuse. Saadud info töödeldi taas ja üldistati teatud tasemeni.
Keda avaliku arvamuse uurimine rohkem huvitab, saab selle metoodikate kohta lugeda rohkem siit: http://www.ut.ee/haridustehnoloogia/proj...misel.html
Mis 1984. aasta paranoiasse puutub, siis jah, organisatsioonide võimalused info kogumisel on märgatavalt kasvanud. Meie jalajälg informatsioonimeres on võrdeline inimese ühiskondliku aktiivsusega.
Teisalt: seda infomahtu on võimatu reaalajas jälgida. On võimalik kontrollida pisemaid isikute gruppe. Kogu Eesti elanikonna jälgimine pole lihtsalt tehniliselt võimalik. Keegi peab seda infot kontrollima, töötlema, analüüsima. Nagu on näidanud viimase aja luurejamad, on just info analüüs selle mahukuse tõttu väga sageli valede otsuste ja eelduste allikaks.
Seega arvata, et kedagi kuulatakse pealt selle pärast, et mõnd riigiametnikku jobuks nimetaks, pole üldjuhul alust. Karta tasub neil, kellel on midagi varjata. Kas kõvaketta jagu alaealiste pilte või suhteid mõne riigi ametnikega.
Sellest, mis on prime time, ehk hetk, kuhu kõik oma parimad ja kallimad saated üritavad torgata, saab lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Prime_time
Lühidalt on see kõige suurema auditooriumiga telerivaatamise aeg, kus on ühtlasi kõige kallimad reklaamid. Reklaam on asi, mille najal tele elab. Seega üritavad kõik saada endale suurima osa sellest rahast. Seega ka meeleheitlik punnitamine erinevate saadetega, mis teoreetiliselt raha sisse tooks. Olgu siis Kaltsud tähtedega, Sandid jääl või Eesti otsib idiooti. Jah, seejuures minnakse üksteise kõride kallale, lootuses, et just kanali A saade on vaadatavam kui kanali B saade.
ETV on siinkohal erandiks: tema elab riigieelarvest. Küll aga arvestavad nad magusajaga oma oluliste saadete seadmisel. Pealtnägija on selles osas vaieldamatu liider.
Kuidas hinnatakse vaadatavust? Ei, keegi ei ole telerisse pannud salaprogrammi või ei luura akna taga. Paranoiaga pole siin midagi peale hakata. Selleks on mitu võimalust.
Esiteks küsitlus. Helistatakse läbi kogus X inimesi (erinevad vanused, naised/mehed, elukohad), küsitakse, mida te vaatate/vaatasite ja sellest tehakse üldistus kogu elanikonna osas.
Teine võimalus: hinnata vaadatavust näiteks Elioni purgi abil. Põhimõtteliselt näeb Elionis ära, kui palju inimesi parajasti ühte või teist kanalit vaatab, kuidas see ajaliselt muutub jne. Seda andmestikku saab samuti kanda üle suuremate rahvahulkade peale.
Vanasti kasutati ka vaatamispäevikuid ja spetsiaalseid lugereid, mis fikseerisid teleri sisselülitamise ja ka kanalite vahetuse. Saadud info töödeldi taas ja üldistati teatud tasemeni.
Keda avaliku arvamuse uurimine rohkem huvitab, saab selle metoodikate kohta lugeda rohkem siit: http://www.ut.ee/haridustehnoloogia/proj...misel.html
Mis 1984. aasta paranoiasse puutub, siis jah, organisatsioonide võimalused info kogumisel on märgatavalt kasvanud. Meie jalajälg informatsioonimeres on võrdeline inimese ühiskondliku aktiivsusega.
Teisalt: seda infomahtu on võimatu reaalajas jälgida. On võimalik kontrollida pisemaid isikute gruppe. Kogu Eesti elanikonna jälgimine pole lihtsalt tehniliselt võimalik. Keegi peab seda infot kontrollima, töötlema, analüüsima. Nagu on näidanud viimase aja luurejamad, on just info analüüs selle mahukuse tõttu väga sageli valede otsuste ja eelduste allikaks.
Seega arvata, et kedagi kuulatakse pealt selle pärast, et mõnd riigiametnikku jobuks nimetaks, pole üldjuhul alust. Karta tasub neil, kellel on midagi varjata. Kas kõvaketta jagu alaealiste pilte või suhteid mõne riigi ametnikega.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!