[nunu]

Oma kogemus siis niisugune. Probleem oli täpselt sama, mis teemaalgatajal. Sama kõrge võrkaed metalltorudest postidel, koeraks isane kaukaaslane, kes nüüdseks juba koerte Valhallasse jõudnud on. Ikka oli vaja pruute vaatamas käia ja üle aia mindi kerge hüppega aia peale ja sealt teisele poole maha. Koju tagasi pöördudes ei viitsitud üle aia ronida ja jäädi tänava poole ootama, mille käigus laiendati ka oma valvatavat territooriumi, ehk siis terroriseeriti linnarahvast ja eriti koertega jalutajaid. Lühidalt - asi paha. Leidsin siis maakodust vana veneaegse elektrikarjuse, käisin Keilas ja ostsin sealt neid plastmassist elektrikarjuse isolaatoreid, selliseid puidukruvist sabadega, ja kinnitasin need düüblite abil postidesse (viimased on seest betooni täis valatud). Düübliaugud sai postide sisse puuritud 45 kraadise nurga all sissepoole viltu, et särtsu andev traat ikka aiast pisut sissepooole jääks. Kui asi koos ja vool traadis sees, siis ühe korra läks koer veel paraja kiunumise saatel üle aia.
Edasine kõige tähtsam. Kui tagasi laekus, siis lasin ta sisse, läksin ise aia taha ja kutsusin koera enda juurde. Meelitasin aia najale hüppama ja tegin üle aia pai. E i läinud kuigi kaua aega, kui ta oma ninakesega seda karjuse traati puutus...
Koer on tark ja õppimisvõimeline loom, enam ei läinud ta kordagi üle aia. Vahest nägin akanast, kuidas kontrolliks aia najale tõusti ja nuusutati traati ettevaatlikult , et siis pettunult oma muude koeratoimetuste juurde tagasi pöörduda.