15-11-2012, 11:28 AM
Paar sõna biogaasist.
Gaasi potentsiaal Eestis on tohutu. Ning erinevalt mitmest teisest päikesekonservist, on selle ringlus kiire - rohtne mass aastati, loomsed jäätmed vastalt tootmistsüklile (nuumikud 2,x korda aastas, lihaveised aasta kuni 3 tagant, inimesed jms. loomuliku surmani elavad kümned aastad). Ning kogu see sitakogus, mida me produtseerime...
Tohutu on ka vajalike investeeringute vajadus. Korralik tehas (tööstusliku tootmise juures ei saa enam kasutada sõna biogaasijaam), mis on võimeline seedima kõike etteantavat, maksab kuuekohalise arvu uusi rublasid.
Eesti on tegelikutl suurepärases positsioonis: meie asukoht humiidses tsoonis võimaldab kasvatada laia spektrit kultuure, veepuudus ei piira karjakasvatust ja piisav põllumaa hulk võimaldab viia kääritusjäägi tagasi ringlusesse keskkonnasõbralikul moel.
Aga selline süsteem eeldab riigi tasemel mõtlemist (mitte ainult toetusraha jagamist, vaid ka elektrisüsteemi kohandamist mitmest punktist tootmisele). Karta on, et praeguste eestlastega seda saavutada ei ole võimalik... Liiga palju on kahtlustamist ja liig väikese teki vaid enda ümber mässimist.
Teadaolevad probleemid: talvine lisakütmise vajadus (tööstuslikus mastaabis tegelikult olematu probleem, kuna ööpäevas söödetava 2-4 % massi ettekütmine on vaid murdosa tekkivast energiast), suvine ülekuumenemine (vat see on tõsine probleem, kuna jahutamine on kallis); biogaasi tootev ökosüsteem on delikaatne tervik (sakslased kutsuvad põhireaktorit "raudlehmaks", kuna protsess sarnaneb mäletseja seedele), mille koosseisu on lihtne rikkuda, kuid ülikeerukas taastada (ja massimõrvaks piisab vaid mõnest medikamenditilgast või pesuvahendijäägist); digestaadi kasutamise logistika on kallis, kui seda korralda keskkonnasõbralikul moel; inimesed pelgavad Tundmatuid Rohelisi Pütte, jne....
Sisepõlemismootoris kasutamiseks tuleb kogutud gaasi oluliselt puhastada (teatud agressiivsete ühendite eemaldus, abrasiivist puhastamine) ja komprimeerida. Tehniliselt on võimalik, kuid maksab seegi.
Tartus on olemas vähemalt üks linnaliinibuss, endine Veolia omab paari väiksemat prügiautot. Eelmisel sügisel Tartu konverentsil näidatu oli Silber tassinud kohale Taanist.
Tegelikult on sellega natuke sama, kui elektriga. Teoorias on paljulubav, kuid lahendamata on hulk praktilisi probleeme, mis kokkuvõtteks teevad täna selle kasutamise tülikaks.
Lihtsam on toota sooja ja elektrit. Kui kasutada mikroturbiini, pole vaja nii palju puhastada ja saadav elektri/soojuse suhe on parem.
Kuid ikkagi jääb üles probleem, mida teha jääksoojusega suvel?
On huvitav idee kütta ehitiste alust maad, kuhu on paigaldatud maasoojuspumpade kollektorid. Nii saadakse talvist küttevõimsuse puudujääki selle arvelt kaetud (biogaasijaam, nagu iga elektrijaam, käib kõige suurema kasuteguriga statsionaarsel koormusel).
Aga selle lahenduse maksumus (ja omandisuhetest tulenev hõõrumine) on kolossaalsed.
Gaasi potentsiaal Eestis on tohutu. Ning erinevalt mitmest teisest päikesekonservist, on selle ringlus kiire - rohtne mass aastati, loomsed jäätmed vastalt tootmistsüklile (nuumikud 2,x korda aastas, lihaveised aasta kuni 3 tagant, inimesed jms. loomuliku surmani elavad kümned aastad). Ning kogu see sitakogus, mida me produtseerime...
Tohutu on ka vajalike investeeringute vajadus. Korralik tehas (tööstusliku tootmise juures ei saa enam kasutada sõna biogaasijaam), mis on võimeline seedima kõike etteantavat, maksab kuuekohalise arvu uusi rublasid.
Eesti on tegelikutl suurepärases positsioonis: meie asukoht humiidses tsoonis võimaldab kasvatada laia spektrit kultuure, veepuudus ei piira karjakasvatust ja piisav põllumaa hulk võimaldab viia kääritusjäägi tagasi ringlusesse keskkonnasõbralikul moel.
Aga selline süsteem eeldab riigi tasemel mõtlemist (mitte ainult toetusraha jagamist, vaid ka elektrisüsteemi kohandamist mitmest punktist tootmisele). Karta on, et praeguste eestlastega seda saavutada ei ole võimalik... Liiga palju on kahtlustamist ja liig väikese teki vaid enda ümber mässimist.
Teadaolevad probleemid: talvine lisakütmise vajadus (tööstuslikus mastaabis tegelikult olematu probleem, kuna ööpäevas söödetava 2-4 % massi ettekütmine on vaid murdosa tekkivast energiast), suvine ülekuumenemine (vat see on tõsine probleem, kuna jahutamine on kallis); biogaasi tootev ökosüsteem on delikaatne tervik (sakslased kutsuvad põhireaktorit "raudlehmaks", kuna protsess sarnaneb mäletseja seedele), mille koosseisu on lihtne rikkuda, kuid ülikeerukas taastada (ja massimõrvaks piisab vaid mõnest medikamenditilgast või pesuvahendijäägist); digestaadi kasutamise logistika on kallis, kui seda korralda keskkonnasõbralikul moel; inimesed pelgavad Tundmatuid Rohelisi Pütte, jne....
Sisepõlemismootoris kasutamiseks tuleb kogutud gaasi oluliselt puhastada (teatud agressiivsete ühendite eemaldus, abrasiivist puhastamine) ja komprimeerida. Tehniliselt on võimalik, kuid maksab seegi.
Tartus on olemas vähemalt üks linnaliinibuss, endine Veolia omab paari väiksemat prügiautot. Eelmisel sügisel Tartu konverentsil näidatu oli Silber tassinud kohale Taanist.
Tegelikult on sellega natuke sama, kui elektriga. Teoorias on paljulubav, kuid lahendamata on hulk praktilisi probleeme, mis kokkuvõtteks teevad täna selle kasutamise tülikaks.
Lihtsam on toota sooja ja elektrit. Kui kasutada mikroturbiini, pole vaja nii palju puhastada ja saadav elektri/soojuse suhe on parem.
Kuid ikkagi jääb üles probleem, mida teha jääksoojusega suvel?
On huvitav idee kütta ehitiste alust maad, kuhu on paigaldatud maasoojuspumpade kollektorid. Nii saadakse talvist küttevõimsuse puudujääki selle arvelt kaetud (biogaasijaam, nagu iga elektrijaam, käib kõige suurema kasuteguriga statsionaarsel koormusel).
Aga selle lahenduse maksumus (ja omandisuhetest tulenev hõõrumine) on kolossaalsed.