[pen.skar]

Seda ujutusvahendit Viljandi EPT`s nimetati Labomiid, kuum lahus haises vastikult. Jõupaberist kotid olid, nagu kaustilise sooda jaokski. Päris seebikivi oli karbiiditünnidega sama mõõtu plekkpotsikus, tema kättesaamine näiteks katlapesuks oli suurem ooper, vaevalt teda üksi mujal kasutati. Ohtlik. Tilgagi käelesattumisel sõi naha kohe hellaks-kipitavaks, nagu oleks päeva kinnasteta müüri ladunud. Mäletan, sõjaväes mehaanikuna lasin pilusilmal Zil 164 rokase jahutussüsteemi seebkivi nõrga lahusega täita. Ju ta ei saanud aru , et 10 minuti pärast lase välja ja pese veega ka läbi(vesiklaasi sekka panna polnud). Tund hiljem tuli õnnetult- seisma jäi. Al plokikaanes algasid nagu õunaussi käigud veekanalitest põlemiskambrini...