[Wiki432]

Pealkirja esimene pool olevat pärit minu abikaasa kadunud sugulase suust. Oli mees hilja õhtul kerges vines töölt tulnud, kõht tühi, nälg näpistab. Istus näljane töömees lauda. Tol päeval oli perenaine valmistanud õhtusöögiks kapsasupi. Mees porises ja mõmises, aga kuna kõht oli tühi, tuli pakutav toit siiski sisse lürpida, muud valikut ju ei olnud. Kahe suutäie vahel kostusid siis pealkirja mainitud sõnad - vihkan seda kapsasuppi. Aga kus sa pääsed, muud võimalust ju ei ole, kui leppida pealesunnitud olukorraga.

See lugu tuleb mul alati siis meelde, kui pean mingi töö käigus kokku puutuma eriti tobeda konstruktrioonilahendiga. Näiteks külastas see mõte mind, kui maha võeti Skoda Felicia tagarumm. Masinal oli tarvis jukerdava käsipiduri tõttu mitu korda järjest tagapiduri klotside juurde saada. Trummel aga sel masinal (on massiliselt ka teisi marke, ka palju prestiizsema nimega, ei ole Škoda ainuke) eraldi maha ei tule, on ühes tükis rummuga ja maha võetakse koos rattalaagritega. No kas on tarvis iga kord, kui enne ülevaatust pidureid taha kontrollida, riskida sellega, et pori satub laagrite vahele? Saaks ka ju teisiti!

Teiseks võtame Mercedes W124, ehk viimane kvaliteetne Mercedes, mis valmistati. Mis krdi pärast peab siduri töösilinder teisel pool koda olema? Kui ta oleks pedaalide pool, jääks ära tobe terastorust tehtud torukaar üle sidurikoja. Ja vähe veel sellest - see kaar on kinnitatud käigukasti, mitte kere külge. Käsi läheb käigukasti ja kere vahele alles siis, kui käigukast juba poolripakil on ja siis käib ka lahtihaakimine käsikaudu, mitte midagi sinna ei näe. Oleks kinnitus kere küljes, poleks nagu probleemigi. Jätaks töösilindri kere külge rippu, nagu paljudel teistel ja olekski kast käes. Siin peab veel selle torukaare, käigukast peos, sokutama vabadusse, kartes teda kõveraks keerata. Tagasipanek on sama tobe.

Fiat Punto kohta kirjutasin Fiati foorumis nii:

Muidu nagu päris normaalsel inseneril nimega Mario on selline, noh, pool-loll tädipoeg Luigi, kes on küll inseneri haridusega, aga reaalsest elust tumedavõitu. Seetõttu on ta ka suurem jagu töötu. Luigi ema aga palub vahel õepoega, et see ka Luigikesele tööd annaks. Ja siis vahel antakse kah. Selliseid mitte väga olulisi sõlmi projektile joonistama. Järgnev osa ongi selle hälviku poolt välja mõeldud. Piduritorustik, mis tuleb peapumbast taha poole on kultuurselt kinnitatud klambritega põhja külge. Kohal, kus torustik teeb pöörde üles, et suunduda üle paagi, on kinnitatud paagi külge. Okei, seal on torusi näha ja need saab lahti lasta. Aga paagi kohal on torustik samuti kinnitatud paagi külge. Tagumisi, enne sillatal olevaid, on võimalk vaevaliselt näha, kui on teada, mida otsida. Ülal-eesmisi ei ole kusagilt näha. Ligi ei saa neile kummagile. Eestpoolt on torud põhja küljes, vahepeal paagi küljes ja lõpuks sillatala külge kinnitatud. Nii, et kui ei tea sellist ohtu karta ja paak hooga maha tõmmata, on piduritorude välja/puruks väänamine kindel. Kuna mul ei olnud paagi mahavõtu momendil abikätt kõrval ja kasutasin abikätena summutit ja käsipiduri trossi, ei juhtunud midagi hullu. Olukorra päästmiseks tuleb põhja küljest juba eelnevalt kolme klambri jagu kinnitusi lahti lasta. Siis paak 10 cm. allapoole, paagi küljes olevad klambrid määrdega kokku ja torud välja nendest meelitada. Erinevaid poose, mis selleks tuleb sisse võtta, ei oska kirjeldadagi. Kui see sai õnnelikult tehtud, ei maksa veel kergendunult hingata - torude klambritesse sissesurumine tagasipanekul on sama sant, kui mitte veel hullem.

Ja kus sa vaene mees pääsed, keerad ja vannud. Ma ei mõelnud siinjuures üldsegi mitte neid olukordi - masinaid, kus on kõik tehnika nii tihedalt kokku pakitud, et ühe detaili kättesaamiseks tuleb seitse enne eest ära võtta. Mõtlesin sellisid lahendusi, kus "no oleks ju saanud ka teisiti teha"!
Ah, kohe kergem hakkas!