25-12-2012, 15:08 PM
Klassikud on öelnud: üks asi on elada minevikus, teine asi on neis nostalgitseda. Teeme siis seda viimast.
Algas see kõik 1984 aasta 25. novembri õhtul kell viis, kui sai Valga sõjaväekomissariaadis raporteeritud seltsimees Špannerile oma valmisolekust asuda meie palavalt armastatud kodumaad kaitsma. Jutumärkides võib lisada tolleaegse väljendi, "vabatahtlikult kuid sunniviisiliselt." Eks see stsenaarium oli vist sama igalpool, kuidas see protsess läbi viidi. Algul dokude kontroll, paar linnukest kuhugi kladesse, siis rivistus, üldine kohaloleku kontroll, paar rahustavat sõna saatjatele ja marsihelide saatel bussi peale. Meil oli saatuse irooniana saatjaks laul, "Et oleks rahu".
Bussiuksel võttis meid vastu muhe taat, bussijuht, kes kohe soovitas kõik külm ja tulirelvad kähku tema istme taha puhvaika sisse peita, mis pool "juhuslikult" vist sinna oli ununenud. Relvade all mõeldi muidugi antidepressante, mis paljud kaasa olid võtnud. No puht meditsiinilistel kaalutlustel, ma arvan. Ta hoiatas veel, et Jaanikese kohal jääte muidu neist ilma. Tark mees oli, nagu vette vaatas. Kõik toimus tema poolt öeldud stsenaariumi järgi. Jaanikese kohal peeti buss kinni, rivistus ja korralduse "tšumadanõ k osmotru" saatel tuusteldati kogu meie isiklik varanatuke läbi. Selgus, et bussijuhi juttu polnud paar kutsealust mitte millekski pidanud ja nende ravimitagavara löödi kõigi suureks meelehärmiks vastu asfalti lihtsalt toore jõuga puru, kutsudes noorsõdurites esile märgatava nördimuse ja moraalilanguse. Õnneks olid mingid varud säilinud ja saateohvitseride suureks meelehärmiks võis enne Tallinnat kutsealuseid võrrelda rahvaga, kes siirdub pealinna laulupeole. Kui Lasnamäel kogu see moraalilage kamp bussist välja kupatati, oli enamus nii vapras meeleolus, et oldi valmis otse rünnakule minema, oleks vaid vaenlane käepärast võtta.
"Lasnamäe tsentraalis" sai veedetud poolteist ööpäeva. Öösiti sai silgumoodi magada üritatud ja päeval pidevaid rivistusi üle elatud. Iga rivistus lõppes kellegi väljakutsumisega üldisest rivist ja kadunud ta, või siis nemad olidki. Need paar ööd olid omamoodi huvitavad selles kogumispunktis. Üks seltskond vene kutte suutis mingi moega sisse smuugeldada üle, alt või siis läbi aia märgatava koguse tulivett nimega "Baltijskaja Vodka". Eriline rõvedus oli. Sellest mürgist suutsid paar tüüpi end isegi kooma tõmmata hommikuks. Oli suur pahandus. Kõiki ähvardati saata valgete karude juurde, mis hiljem selgus, peaaegu et pidas paika. Karusid ei näinud aga kole külm oli küll.
Teise päeva õhtul oli kuulda ka minu nime mingi ohvitseri suust kõlamas ja tuli kaks sammu rivist välja astuda. See oli märk, et midagi hakkab toimuma. Ja toimus see mis toimuma pidi. Meid ootas Moskva rong. Hommikul oli kogu see pande juba Moskvas. "Privet Gorod Geroi Moskva".
Järgneb.
Algas see kõik 1984 aasta 25. novembri õhtul kell viis, kui sai Valga sõjaväekomissariaadis raporteeritud seltsimees Špannerile oma valmisolekust asuda meie palavalt armastatud kodumaad kaitsma. Jutumärkides võib lisada tolleaegse väljendi, "vabatahtlikult kuid sunniviisiliselt." Eks see stsenaarium oli vist sama igalpool, kuidas see protsess läbi viidi. Algul dokude kontroll, paar linnukest kuhugi kladesse, siis rivistus, üldine kohaloleku kontroll, paar rahustavat sõna saatjatele ja marsihelide saatel bussi peale. Meil oli saatuse irooniana saatjaks laul, "Et oleks rahu".
Bussiuksel võttis meid vastu muhe taat, bussijuht, kes kohe soovitas kõik külm ja tulirelvad kähku tema istme taha puhvaika sisse peita, mis pool "juhuslikult" vist sinna oli ununenud. Relvade all mõeldi muidugi antidepressante, mis paljud kaasa olid võtnud. No puht meditsiinilistel kaalutlustel, ma arvan. Ta hoiatas veel, et Jaanikese kohal jääte muidu neist ilma. Tark mees oli, nagu vette vaatas. Kõik toimus tema poolt öeldud stsenaariumi järgi. Jaanikese kohal peeti buss kinni, rivistus ja korralduse "tšumadanõ k osmotru" saatel tuusteldati kogu meie isiklik varanatuke läbi. Selgus, et bussijuhi juttu polnud paar kutsealust mitte millekski pidanud ja nende ravimitagavara löödi kõigi suureks meelehärmiks vastu asfalti lihtsalt toore jõuga puru, kutsudes noorsõdurites esile märgatava nördimuse ja moraalilanguse. Õnneks olid mingid varud säilinud ja saateohvitseride suureks meelehärmiks võis enne Tallinnat kutsealuseid võrrelda rahvaga, kes siirdub pealinna laulupeole. Kui Lasnamäel kogu see moraalilage kamp bussist välja kupatati, oli enamus nii vapras meeleolus, et oldi valmis otse rünnakule minema, oleks vaid vaenlane käepärast võtta.
"Lasnamäe tsentraalis" sai veedetud poolteist ööpäeva. Öösiti sai silgumoodi magada üritatud ja päeval pidevaid rivistusi üle elatud. Iga rivistus lõppes kellegi väljakutsumisega üldisest rivist ja kadunud ta, või siis nemad olidki. Need paar ööd olid omamoodi huvitavad selles kogumispunktis. Üks seltskond vene kutte suutis mingi moega sisse smuugeldada üle, alt või siis läbi aia märgatava koguse tulivett nimega "Baltijskaja Vodka". Eriline rõvedus oli. Sellest mürgist suutsid paar tüüpi end isegi kooma tõmmata hommikuks. Oli suur pahandus. Kõiki ähvardati saata valgete karude juurde, mis hiljem selgus, peaaegu et pidas paika. Karusid ei näinud aga kole külm oli küll.
Teise päeva õhtul oli kuulda ka minu nime mingi ohvitseri suust kõlamas ja tuli kaks sammu rivist välja astuda. See oli märk, et midagi hakkab toimuma. Ja toimus see mis toimuma pidi. Meid ootas Moskva rong. Hommikul oli kogu see pande juba Moskvas. "Privet Gorod Geroi Moskva".
Järgneb.