[Daff]

Moskva. Jaroslavi vaksal. Kogu pande istub suht rahulikult pinkidel ja ootab edasiminekut. Õhtul kella nelja paiku pidime jätkama rännakut. Suund ikka sügavamale venemaa südame poole. Peale Lasnamäe madinat oli kogu seltskond ennast rongis kenasti välja puhanud ja nüüd hakkasid mõnedel kodanikel ilmnema ülivõimed. Organisatoorsed nimelt. Mingid Tallinna poisid, kellel vene keelega eriti probleeme polnud, sebisid kusagilt mõned viinad. Tagavara peab olema. Mind tõmmati ka sujuvalt sellesse karusselli. Mul oli nimelt kogu oma kruuside ja kausside tagavara kaasa võetud tehnikumiaegse diplomaatkohvriga, mis ausalt öeldes ainult kaugelt meenutas viimast, kuna ta oli elanud üle palju hullemaid päevi kui praegune reis ja koosnes suuremalt jaolt traadist ja isoleerist. See kohvritaoline ese aga äratas mitmes kojuminevas sõjamehes , demblis nimelt, elavat huvi ja kaubaks ta läks. Ostjaks osutus mingi tüüp, kes välimuse järgi otsustades oli pärit kusagilt eriti keskmisest aasiast. Minu maine vara aga seoti mingisse kilekoti ja käterätiku sümbioosi. Nüüd ma nägin küll välja nagi GULAGI vang. Hea et veel tingimisi kaela ei väänatud väljanägemise pärast. Tehing oli edukas. Saime kümme rubla. See raha läks kohe kõige kaduva teed. Osa raha eest osteti puhvetist mingi pikkpoisi taoline kulinaarne üllitis, mis peale ostmist sai endale uue ja salapärase nime "sakuska" ja teine osa läks ühiskassasse, viina jaoks.

Uuesti rongis, suund kurat teab kuhu. Aega ei raisatud, asuti kohe asja kallale. Moskvas oli toimunud pisike grupeerumine rühmadesse ja nüüd võis rongis toimuva kokku võtta terminiga, "töö sektsioonides". Tundus et meie sektsioonil läks päris hästi. Joogid mis nahka sai pistetud leidsid endale täienduse vagunisaatja käest ostetud viina näol. Igatahes südaööpaiku olid pooled siruli. Mina kaasa arvatud. Mingil arusaamatul põhjusel pidin ma magama põrandal. Kuna aknataga oli -35 siis põrandal, vaatamatta küttmisele, võis olla 5-6 kraadi ringis. Tänu sellele olin suht vara üleval ja üllatavalt kaine. Otsustasin minna tamburisse ja teha ühe rahustava sigareti.

Tamburis, läitnud sigareti, tõmbasin sügava mahvi ja vaatasin aknast välja. Ja siis.... Aknast vaatas mulle vastu kaks päikest. Vot nüüd ma kõnetasin ennast lausa ees ja isanime pidi, tuletasin meelde kõiki pühakuid ja kommunistlikule noorele ebakohasel viisil lubasin Jumala nimel enam mitte üks tilk juua. Just läidetud sigarett rändas " k tšjortu" ja kobisin vaikselt vagunisse tagasi. Nähtust ei julgenud kellegile iitsatada. Peetakse veel hulluks ja kes teab kus tuleb see reis lõpetada. See kaks päikest kummitas veel hulk aega mind. Kunagi hiljem sain teada, et selle nähtuse nimi on HALO, mitte aga liigjoomine, nagu ma tookord mõtlesin. See teadasaamine tõi isegi mõned aastad hiljem huultele kergendusohke. Nii hea, et sellised nähtused natuuris olemas on.

Järgneb.