27-12-2012, 12:31 PM
Rong marsruudil Moskva-tra-tra-tra aga sõitis süüdimatult edasi. Akna taga libises mööda maaliline hommikusse uduvinesse mattunud tundra, mida kaunistasid madalad männid nagu vahisõdurid. Üritasin salamisi aknast välja vaadata, millegipärast kartes, et sealt vaatab vastu jälle kaks päikest, aga ei, kõik oli õnneks kontrolli all. Päike oli mõistuse pähe võtnud ja säras minu suureks rõõmuks uhkes üksinduses. Tähendab, psüühika pole veel pöördumatult kahjustatud, õnn seegi.
Vaikselt hakkas kõigile kohale jõudma karm reaalsus. Ega see rong ju igavesti sõitma jää, kunagi peab see idüll lõppema. Selle kinnituseks aga jalutas vagunist läbi meid saatev ohvitser ja manitses kõiki valmistuma maandumiseks. Just nimelt, nii ta ütles, "maandume". Paari tunni pärast oleme kohal. Maad võttis suhteline vaikus.
Järsku aga kargas oma kohalt püsti mingi tüüp, nagu oleks hammustada saanud ja konstateeris fakti, et raha me ju jõime kõik öösel maha, kuidas me edasi läheme. Ilma rahata pole sõjaväes midagi teha, ütles ta targalt. (Mis, nagu hiljem töökäigus selgus, osutus pooltõeks. Sai ka ilma rahata, aga rahaga sai paremini). Kiiresti leiti lahendus, ikkagi kuhi helgeid päid koos, tuleb raha tagasi võtta vagunisaatja käest. Ja nii ka tehti. Moodustati delegatsioon paarist venekeelt hästi valdavast tüübist ja peale pisikest vestlust ja õiguskaitse organitega ähvardamist oli kõigil raha tagasi saadud. Isegi rohkem kui sai investeeritud. Minule anti mu kümme rubla, mille ma juba Moskvas sirgeks lõin, ka tagasi, kui see väljend,anti, ültse sobib sellesse konteksti.
Vagunisaatja valas küll krokodilli pisaraid, talle see protsess silmnähtavalt ei meeldinud, aga, ega meilgi kerge polnud. Sajatuste saatel läks ta oma kubrikusse ja rohkem me teda ei näinud.
Mõni hetk peale rahajagamismadinat saime korralduse riietuda ja jääda ootama edasisi korraldusi. Rong aga hakkas aeglustama. Vagunis võttis maad vaikus. Eilsest ülevast tujust polnud midagi järel.
Lõpuks jäi rong seisma, kobisime kõik vagunist välja. Ukse peal lõi näkku meeletu külm. Mingitel kinnitamatta andmetel jõudis meieni info, et täna on suht soe. Ainult -40???. Kurat, see on küll meeldiv uudis, kui -40 on soe. Tuju langes tunduvalt alla nulli, sinna neljakümne kanti. Riides aga oli see kari kloune antud olukorda hinnates suviselt. Minu Tartu botased, kunagine kultustoode, tõmbasid momendiga kivikõvaks nagu puukingad ja kõigele lisaks keerasid veel ninad ka taevapoole. Nägin välja nagu vanake Hotabõtš.
Kui rong "jehat" tegi,oli pilt suht masendav. Keset põldu mingi teivasjaam, taamal, umbes paari kildi kaugusel mingi küla ja meid ootavad kaks GAZ-66 ja üks KAVZ buss. Kogu see pande, 75 persooni, topiti nendesse masinatesse ja paari tunni pärast olime TŠEBOKSARÕS. Tšuvassi ANSV pealinnas.Arusaamatu oli üks pisike nüanss selle reisi juures. Oli ju linnas ka raudteejaam aga meid laaditi maha kusagil soopeal.
Edasine tegevus toimus nagu filmis. Konveiermeetodil. Esmalt käisime läbi ilusalongist, kus meile tehti kõigile ühesugused soengud, siis perearst, kes hoolivalt meid üle vaatas ja igale mehele kannikasse ühe süsti virutas, saun, riiete jagamine ja südaööks olime juba kasarmus.
Lapsepõlv sai läbi, algas tõsine elu.
Kas on siin kedagi kes 84 talvel Tšeboksarõsse komandeeringusse saabus? Siseväed, BB. Kahjuks ei mäleta väeosa numbrit.
Vaikselt hakkas kõigile kohale jõudma karm reaalsus. Ega see rong ju igavesti sõitma jää, kunagi peab see idüll lõppema. Selle kinnituseks aga jalutas vagunist läbi meid saatev ohvitser ja manitses kõiki valmistuma maandumiseks. Just nimelt, nii ta ütles, "maandume". Paari tunni pärast oleme kohal. Maad võttis suhteline vaikus.
Järsku aga kargas oma kohalt püsti mingi tüüp, nagu oleks hammustada saanud ja konstateeris fakti, et raha me ju jõime kõik öösel maha, kuidas me edasi läheme. Ilma rahata pole sõjaväes midagi teha, ütles ta targalt. (Mis, nagu hiljem töökäigus selgus, osutus pooltõeks. Sai ka ilma rahata, aga rahaga sai paremini). Kiiresti leiti lahendus, ikkagi kuhi helgeid päid koos, tuleb raha tagasi võtta vagunisaatja käest. Ja nii ka tehti. Moodustati delegatsioon paarist venekeelt hästi valdavast tüübist ja peale pisikest vestlust ja õiguskaitse organitega ähvardamist oli kõigil raha tagasi saadud. Isegi rohkem kui sai investeeritud. Minule anti mu kümme rubla, mille ma juba Moskvas sirgeks lõin, ka tagasi, kui see väljend,anti, ültse sobib sellesse konteksti.
Vagunisaatja valas küll krokodilli pisaraid, talle see protsess silmnähtavalt ei meeldinud, aga, ega meilgi kerge polnud. Sajatuste saatel läks ta oma kubrikusse ja rohkem me teda ei näinud.
Mõni hetk peale rahajagamismadinat saime korralduse riietuda ja jääda ootama edasisi korraldusi. Rong aga hakkas aeglustama. Vagunis võttis maad vaikus. Eilsest ülevast tujust polnud midagi järel.
Lõpuks jäi rong seisma, kobisime kõik vagunist välja. Ukse peal lõi näkku meeletu külm. Mingitel kinnitamatta andmetel jõudis meieni info, et täna on suht soe. Ainult -40???. Kurat, see on küll meeldiv uudis, kui -40 on soe. Tuju langes tunduvalt alla nulli, sinna neljakümne kanti. Riides aga oli see kari kloune antud olukorda hinnates suviselt. Minu Tartu botased, kunagine kultustoode, tõmbasid momendiga kivikõvaks nagu puukingad ja kõigele lisaks keerasid veel ninad ka taevapoole. Nägin välja nagu vanake Hotabõtš.
Kui rong "jehat" tegi,oli pilt suht masendav. Keset põldu mingi teivasjaam, taamal, umbes paari kildi kaugusel mingi küla ja meid ootavad kaks GAZ-66 ja üks KAVZ buss. Kogu see pande, 75 persooni, topiti nendesse masinatesse ja paari tunni pärast olime TŠEBOKSARÕS. Tšuvassi ANSV pealinnas.Arusaamatu oli üks pisike nüanss selle reisi juures. Oli ju linnas ka raudteejaam aga meid laaditi maha kusagil soopeal.
Edasine tegevus toimus nagu filmis. Konveiermeetodil. Esmalt käisime läbi ilusalongist, kus meile tehti kõigile ühesugused soengud, siis perearst, kes hoolivalt meid üle vaatas ja igale mehele kannikasse ühe süsti virutas, saun, riiete jagamine ja südaööks olime juba kasarmus.
Lapsepõlv sai läbi, algas tõsine elu.
Kas on siin kedagi kes 84 talvel Tšeboksarõsse komandeeringusse saabus? Siseväed, BB. Kahjuks ei mäleta väeosa numbrit.